Viibates eluloole

Pikaldane

2012-02-10T13:25:00.001+01:00

Võtsin suurest puhkamisest pausi. Täna ei tee vist midagi (kui õhtune ühine kokkamine välja arvata), on juba nagu tehtud kah. Tegelikult pidime Patscherkofelile sihkasahkatama minema, aga hommikune pilk aknast välja uttu lubas rahulmeeli koju ville tohterdama jääda. Nüüd on küll juba päike väljas ja sõbrad mäel teada andnud, et paremat ilma ei annakski tahta, aga kodus on ka hea olla. Üle pika aja on mul tuba korras, pesud triigitud, külmkapp täis ja lõunaks saab smooritud porgandeid. See on vaat et paremgi kui kalli raha eest mäest alla lasta!

Kui oma suurest tigedusest üle sain, hakkasin täiel rinnal puhkama! Teisipäeval käisime uisutamas Innsbrucki olümpiahalli kiiruisurajal. Küllap keskkond aitas kaasa, sest uiskudel oli päris vahva olla ja ma polnud üldse kõige õnnetum lehm libedal jääl! Liuvälja põhiatraktsioon olid aga väikesed pingviinikesed (mitte siiski päris), kes teoorias algajatele uisutajatele tuge pakkusid aga praktikas lihtsalt kõigile oma armsusega meeldisid. Missest, et nendega koos oli poole raskem sõita kui ilma, ikka tahtis igaüks pingviiniga ka mängida :) Nunnununnu! Sõitsime täitsa mitu tundi jutti, sest jää oli hea, väli suur ja inimesi vähe! Absoluutselt mõnus!

Mina ja pingviin

Õhtul sõitsin Alžbeta poole tšehhi kartulipannkooke sööma. Laud oli itaallasi täis ja mõõdukalt muidki rahvusi. Ütlemata hää meel, kui Moskvas elav indialane, kuuldes, et tulen Eestist, esimese asjana "Skype" vastas! Jess, mõni mainekujunduslik projekt vist ikka töötab ka! Arvan, et sellel õhtul sai Eesti mõned plusspunktid ka minu banaanikoogi eest, sest see haihtus üsna kiirelt. Eks ma ise jäin ka rahule, mis siin salata ;)

Õhtusöögilauas sai kokku lepitud, et Alžbeta tuleb hommikul minu ja Martinaga Seefeldi suusatama! Seefeld on teadupärast Euroopa suurim murdmaakeskus ja igatepidi maailmanimi, Innsbruckist ainult 40-minutilise rongisõidu kaugusel. Elamus oli super! Ilm pehme ja päikseline, rajad väga hästi hooldatud, lund rohkelt ja inimesi mõõdukalt. Kujutage ette Eesti ilusaimat suusatamist keset päikselist metsa, aeg-ajalt pudiseb mõnelt oksalt lund... ja siis lisage kõige selle ilu juurde veel silmapiiril (igas suunas) kõrguvad mäed! Oh! Ei jõua ära ahhetada! Isegi pidamine oli super, aga seda kahjuks terve suusa ulatuses. No ja siis veel need laenutatud saapad, mille pärast ma nüüd oma ville tohterdan. Aga nendele pisiasjadele vaatamata (ja vaatamata sellele, et tehnika oli jope mis jope ja võhma polnud ollagi) oli nii-nii mõnus ja hea ükskord ka "õigesti" suusatada! Jälle küpseb mu mõtteis plaan, et järgmisel aastal hakkan korralikult trenni tegema, hmm, nagu igal aastal!

Suusakaaslased Tšehhist

Veebruar on sünnipäevi nii tihedalt täis, et ma üldse ei imesta, kui kuulen, et kellelgi veel vahemikus 8.-10.02 sünnipäev on. Seekord oli siis selleks minu Buddy Johanna, kelle jubileumi tähistasime ühes päris vahvas kõrtsus kümnekonna sõbra-tuttavaga. Mina tundsin küll esialgu ainult Johannat, aga ilmselgelt sai see viga õhtu jooksul parandatud! Lausa nii põhjalikult, et järgmisel õhtul läksin, tantsijalt Eliselt saadud piletilipik näpu vahel, Landesmuseumi suurde majja Lehari operetti "Lõbus lesk" kaema! Sain koha loožis, oo, äge, ma pole veel kunagi nii peenes kohas istunud, uks tehti eraldi võtmega lahti ja puha! Vaade oli muidugist ka hea! Operett ise on klassikaline seebiooper ja igal juhul väärt tükk! Innsbrucki versioon oli üpris traditsiooniline, ainukese erandina toodi paralleel Euroopa majanduse hetkeseisuga (operett ise keerles Hanna-nimelise 20 miljoni ümber, mida oli tarvis Vaterlandi nimel kosida, et pisikest riiki pankrotist päästa). Üks vaheaaria oli üleni Kreekale pühendatud ja mingil hetkel sadas lavale sadakond EL-i sinist tähekestega õhupalli. See oli veidi kummaline (ja mõned arvaks, et odava populaarsuse võitmine), aga samas oli seos olemas. Tants, laul, kostüümid ja heli olid kõik tip-top - kokkuvõttes täiesti aus teatriõhtu!

Nüüd soojendan päikeselaigus varbaid. Eile olin juba asjalik ja ajasin väheke paberimajanduse asju, võib-olla võtan täna isegi koolipaberid välja ja vaatan, millega uuel nädalal rinda pista saan. Aga praegu lähen vaatan, kuidas nende smooritud porganditega jäi :) PS: ostsin 2.99 EUR eest Alpi kokaraamatu, võite pekipallikesi ootama jääda!

Porilane

2012-02-07T12:34:00.002+01:00

Hea koogi saladus on otseloomulikult hool ja armastus, mis sellesse küpsetamisel sisse segada! Eile sain teada, et positiivse tulemuse saavutamiseks ei peagi ainult häid emotsioone kasutama, sobivad ükskõik missugused tunded, peaasi, et need oleks ausad! Ahjust välja tulles olin isegi üllatunud, kui efektne eilne katsetus välja nägi ja maitse poolest kõlasid ka ainult kiidusõnad! Iroonia, et koogi põhikomponent oli tigedus?!

Täpsemalt postklausuraalne tigedus, sest sain ühele poole eksamitega. Ilmselgelt mitte "ühele" poole! Etoloogia eksamiruumist lahkudes tänasin õppejõudu abivalmiduse ja huvitava loengu eest. Ta oli tõesti väga kena inimene (nagu siin enamus professoreid, hea näo tegemine on ütlemata lihtne), kuigi edasine oli puhas viisakusavaldus. Võib-olla oligi loeng huvitav, aga mina ei saanud lihtsalt aru. Ämbliknaise staatuse omandas õppejõud küll täiesti teenitult, sest igal teisel slaidil oli mõni pikakoivaline koletis. Eksam oli see-eest tehtav (mõningate mööndustega) ja kuna etoloogia ei ole just mu erialamooduli aine, siis olin üsna rahulolev.

Seda ei saa öelda tunni pärast toimunud arengu- ja evolutsioonibioloogia klausuri kohta. Mõlemast osast küsiti ainult 5 küsimust, millest neli olid valikvastused. Oma meelest olin ma kõigile raskustele vaatamata päris korralikult ette valmistunud! Seda muidugi selle hetkeni kuni töö kätte sain, valikvastuseid jõllitama asusin ja iga hetkega üha tigedamaks muutusin. Mis mõttes langesin jälle tüüpilisse ükski-ei-sobi/kõik-on-õiged situatsiooni?! Mismõttes ta küsib nii vähe küsimusi, et üles leida täpselt need kõige imelikumad detailid?! Tegin oma linnukesed ära, tekstiküsimustele vastasin lihtsalt mööda (sest õiget vastust ei teadnud) ja trampisin ruumist välja. Õppejõu tänamiseks õnneks sobivat hetke ei tulnud, sest olgem ausad, polnud eriti tänulik olemise tuju! Kunstiliselt edasi minnes võiks öelda, et põrutasin ukse kinni (mida ma siiski ei teinud) ja jõudsin järeldusele, et ainus objekt, millele oma tigedust välja elada, on pärimitainas. Oo, ja tuli sellest alles imeliselt kerkiv kook! Sõtkumine on äärmiselt rahustav tegevus, lihtsalt taod-taod-taod kuni jõudu jagub. Eile ilmselgelt jagus kauemaks!

Tigedus välja elatud, sõime meie korruse köögis õhtust. Seltskond kahaneb iga päevaga, kuid toiduhunnikud on ikka samad, mistõttu nüüd järgnevad ühistele õhtusöökidele ka ühised lõunasöögid ja kohvijoomised. Tänase lõuna magan küll maha, sest kasutan oma eksamivaba nädalat üsna intensiivselt (varaste hommikutundideni), aga kohvilauale tasub ikka minna, sest kooke on suisa kaks (Micha oli juba enda oma valmis teinud, kui teatasin, et mul on vaja tainast sõtkuda)! Eks vist olegi aeg päevaga alustada!

Moosimikrobioloogia

2012-02-01T20:30:00.001+01:00

Moosi, moosi, moosi ja ~~teed~~ veini - see on parajasti aktuaalne laul! Täna sain teada, et kui minust millegipärast keskkonnatehnoloogi ei saa, siis hakkan moosimikrobioloogiks - hurraaa!

Arengubioloogiale vahelduseks veedan päevi rakendusliku mikrobioloogia seltsis, mille käigus külastame erinevaid firmasid ja vaatame, kuidas asjad käivad! Esmaspäeval näiteks olime ravimitööstuses Sandoz! Päris prestiižne nimi, mh?! Kaesime perra penitsilliini tootmiseks vajalike mikroorganismide mutageneesi, ahhetasime täisautomaatika üle (laborirobotid!!!), nägime ära ravimitööstuse mastaabid milliliitritest kuupmeetriteni ja minu kui keskkonnatehnoloogi rõõmustuseks külastasime ka nende kohalikku veepuhastusjaama. Kahjuks on nii, et informatsioonil, mis antakse edasi dialektis ja PÄRAST lõunat, on minuni jõudmisega suuri raskusi. Hommikuti on isegi Süd-Tiroli aktsent päris mõistetav, aga õhtupoolikutel esinevad tugevad barjäärid. Aga huvitav on ikka! Näitaks teile pilte ka, aga suures spionaažihirmus lubati ainult mälupilte salvestada ja tootmishoonet võis vaadata ainult läbi akna. Vaatasime siis sealt, kuidas suur raha firmasse voolas (ruum ise oli küll üsna tasane, isegi töömehi polnud, sest milleks siis masinad leiutatud on).

Millal ma teie meelest viimati Itaalias veini joomas käisin? Igal juhul eelmisel aastal, seega oli tagumine aeg uuesti teele asuda! Möödunud veinituur oli sätitud Süd-Tiroli Törggeleni ajale, seekord suurt pidu polnud, aga reis ise oli vaat-et vahvamgi! Külastasime Laimburgi uurimis- ja tootmiskeskust, kellele kuulub üüratu hulk hektareid viinapuu- ja õunaistandusi, lisaks taimekaitsekeskus ning õunapuude sordiaretuskeskus. Kuna ekskursioonid taimekaitse ja õunanduse valdkonda leidsid jällegi aset pärastlõunasel ajal, langes põhirõhk veinitööstusele. Oo! Täismäng! Alates kõikvõimalikest masinatest, mis on reeglina suured ja läikivad, asuvad koledas ruumis ja ei avalda muud muljet peale mõõtmete, kuni tõeliste ilupiltideni! Laimburg toodab veini uurimiseesmärgil alates poolest liitrist kuni 50 liitrini ja "labori" hoiuruum oli ütlemata kena! Seekord spioone ei kardetud, nii et saan teiegagi jagada!

Kes üksinda terve pudeli veini ära joob... (Kivipallur)

See on päris naljakas vaatepilt, kui astud keemialaborisse, kus tehakse tipp-tasemel analüüse ja terve ruum on veinipudeleid täis! Ei mingeid kemikaalipurke või lõputult kolbe, ei, selle asemel on laudadel veinipudelid!!! Koomika! Labor oli ise muidugi vinge, teevad päris täppistööd, sest eks veinitegu ole ju suur kunst!

Kui öeldakse "veinikelder", siis pole mõtet kujutada ette väikest armsat mätta alla peidetud panipaika. Selle asemel tuleb silme ette manada üüratu kaljusse raitud ruumirägastik lõputute ja lõputute veinivaatidega! Vau-efekt garanteeritud!

Punane

Tegime keldrile ja kogu veinitootmisele ringi peale, saime hirmus palju targemaks ja jõudsime ruumi, mida salaja ukse vahelt piilunud olime. Suur kaljusaal pika laua ja piduliku kujundusega. Nägi tõeliselt uhke välja ja, ennäe-imet, meid palutigi lauda, sest kes siis ometi veinikeldrist veini joomata ära läheb! Degusteerimiseks pakuti kohalikke valget, kerget punast ja tummist punast, mis pidavat kõik olema äratuntavalt Süd-Tiroli maitsega. Mina suur veiniekspert (olen siiski läbinud tubli koolituse Kertu sünnipäeva ajast) võin täheldada, et valge oli väga marjane, kergel punasel oli karamelli lõhn ja suhteliselt olematu maitse, viimane punane oli väga aromaatne ja mingi tugeva aktsendiga, mida ei õnnestu sõnastada. Küllap see oli see Süd-Tirol!

Pika laua elevus

Veinikelder ja teised Laimburgi uurimisalad olid küll vahvad, kuid kahvatusid siiski tänase ekskursiooni kõrval Darbo moosivabrikusse! Võite ette kujutada, milline hõng kaasneb veinitööstusega, aga mõelge nüüd moosikeetmise peale!!! Need inimesed töötavad seal päevast päeva karamellilõhnas, oo, mõnu! Darbo (nagu ma täna teada sain) on Austria moosituru vaieldamatu liider ja kõva tegija ka mee ning siirupi tootmises. Kuigi suurte saladuste tõttu pilte teha jälle ei tohtinud, võeti meid siiski ütlemata lahkelt vastu ja tehti kogu tootmisele tiir peale. Saime näha, millisest suurest masinast marjad "potti" kukuvad, kus neid moosiks keedetakse, kuidas moos eeltöödeldud purkidesse jõuab, viimased kaanetatakse, sildistatakse ja pakendatakse. Tootmisruum nägi jälle välja nagu tehas, mürises ja ei pakkunud muud emotsiooni peale meeldiva lõhna ja vaatepildi, kuidas moosipurgid mööda linti edasi sõidavad.

Kuna Darbo kaubamärk on kvaliteet ja enamus tooteid tehakse looduspuhtalt (naturrein), siis pööratakse suurt rõhku moosi keemilistele, mikrobioloogilistele ja organoleptilistele omadustele. Tuleb märkida, et veinipudelid laboris tundusid juba veidi omamoodi, kuid moosilabor on ju midagi unistuslikku! Ja see lõhn!!! Üks labor oli puhtalt keemilisteks analüüsideks, teises aga tehti mikrobioloogilisi uuringuid. Lisaks peavad kõik Darbo töötajad mitu korda kuus läbima tootedegusteerimise, et neil ikka see õige firmamaitse suus püsiks ja nad teaks, mille poole püüelda. Oh, olin täiega sillas! Moosimikrobioloogia!!! Sõnulseletamatult kihvt kooslus! Lisaks kõikidele ilusatele lõhnamälestustele ja elamustele saime Darbost kaasa ka äärmiselt tudengisõbraliku pakikese moosi, siirupi, mee ja teega! Mida veel tahta! (PS: kogu tootmine on küll väga "puhas", ent toormaterjalile samasuguseid nõudeid ei kehtestata. Seega ei tasuks kogu seda naturrein teemat üle tähtsustada, mida firma siiski loomulikult teeb!)

Pärastlõunane oi-ma-enam-ei-jaksa sessioon möödus sedakorda Rotholzi juustukojas. Sealsed tegelased olid ütlemata põhjalikud ja ma polnud sugugi ainus, kes iga uue ruumiga aina rohkem ja rohkem kustus. Lõpuni vastupidamine tasus end siiski ära, sest jõudsime masinate juurest juusturiiulite vahele (mõnus moosilõhn asendus oi-kui-vastiku aroomiga), mis iseenesest on juba ilus vaatepilt. Pärast juhiti meid aga pisikesse tuppa ja saime jälle degusteerida. Juustusorte juba jagus ja kõikidel polnudki austrialikult imelikku mekki juures (kuigi siiski enamustel). Naljaka tõdemusena pean märkima, et kõige paremini meeldib mulle parmesan ja seda suurte ampsudena! Kuna juustu oli rohkem kui sööjaid, pakiti meile kõigile veel toidupoolist koju kaasa. On vast tudengisõbralik mõtlemine!

Nüüd pean ühe päeva pausi (pöördun tagasi teoreetiliste teadmiste juude), et siis reedel uue hooga lihuniku juurde ja õllekotta minna!

"Lõpp" Doris Kareva

2012-01-29T11:13:00.000+01:00

Ma ootasin sind sellel külmal päeval.
Ma tean, et sa ei teadnud. Nüüd siis tea:
ma ootasin sind. Sellel külmal päeval.
Ei, vabandama tõesti sa ei pea.

Kõik otsustati väljaspool meid endid.
Ma ootasin, sest mina tahtsin nii.
Kõik otsustati. Väljaspool meid endid
ma teadsin, sa ei tule nagunii.

Ei, ära ütle, et sa oleks tulnud,
kui oleksid vaid teadnud, võinud vaid.
Ei, ära ütle, et sa oleks tulnud.
Ma vihkan valesid. Ka ilusaid.

Kuuendas klassis pidin selle luuletuse pähe õppima ja klassi ees ette kandma. Kõik tüdrukud pidid, poistele oli ette nähtud midagi Gustav Suitsult. Täna hommikul ärgates kõndisid need read mu mõtetest läbi. Tõusid kuskilt mälu tagakambrist pinnale ja kerisid end lahti. Üldiselt ma Karevast ei vaimustu. Kui, siis ainult täna. Ja üldiselt see luuletus mulle väga ei meeldi (juba kuuendas klassis ei meeldinud). Kui, siis ainult täna.

Kumb oli enne, muna või kana?

2012-01-26T18:04:00.000+01:00

Tegelikult oli hoopiski drosophila, sest tema areng on tunduvalt kiirem. Homme ütlen võib-olla, et caenorhabtitis oli veel varem, aga sellele ma täna enam mõelda ei taha. Arengubioloogia on kuramuse keeruline, eriti saksa keeles. Aitäh, Natalie E., kes sa 2006. aastal viitsisid konspekti kirjutada. See on ainus tekst, millest on võimalik aru saada. Õpikud on pikad ja keerulised, konspekt hüplev ja loenguslaidide piltidel pole isegi pealkirju all - saa siis nüüd aru! Tegelikult on muna-kana-kärbse-ussi küsimuses oluline hoopis evolutsiooniline vanus, aga ilmselgelt pole ma nende teadmiste omandamiseni veel jõudnud. Ei tea, kas õppejõud märkab ka, et talle kaks korda nädalas lõpnud silmadega arusaamatult otsa vaatan? Sellise nurga alt lähendes on bioloogia hirmus keeruline. Aga kes ütles, et elu lihtne on? Kes ütles, et elu lihtne on!

(Lähipäevil on kardetavasti veel nurinat oodata, katsuge ära kannatada!)

PS: kõik söögid on minetanud igasugusegi maitse! Nohu on 100% nõme!

Väike halin

2012-01-25T10:31:00.002+01:00

Nohu on nõme! Selle pärast pean praegu raamatukogu asemel koridoris istuma, sest siin ei pahanda keegi, kui iga poole minuti tagant häälekalt nuuskan. Aknad on siin muidugi samamoodi mustad, selles mõttes vahet pole!

Nüüd kui mu suur pralle läbi on ja haavad lakutud saan (palun, nohu, mine varsti ära), pean jälle kuidagi töölainele saama! Tegelikult peaksin sellel lainel juba olema, aga algus läheb ikka na vaevaliselt. Möödunud 105 minutit etoloogias andsid tõdemuse, et kui õppejõul ei oleks nii ebameeldiv häälekõla ja ma temast midagi aru saaks, siis võiks isegi huvitav olla. Praegu on risti vastupidi - näh! Järelejäänud ained on kurjakuulutavalt E-alguselised: Ethologie, Entwicklung und Evolution, Mikrobiologie Exkursion. Igaühe jaoks tuleb End kokku võtta, et mitte E-ga lõpetada.

(Kurtmisvajadus rahuldatud.)

(Selleks korraks.)

YOG DNA

2012-01-23T20:15:00.000+01:00

Olümpia sai läbi. Kahju on! Aga jube hea meel on ka, et see kõik, mis oli, oli!

Nüüd ma enam ei pea kogu aeg kahel telefonil kõrva peal hoidma, ei pea enam iga päev lugematuid turvakontrolle läbima (tegelt ka, mul ei olnud isegi viimasel päeval pommi kaasas), ei pea meelde tuletama, milliseks toidukorraks mul talong on, ei pea end hommikuti tööle check-innima, ei pea kramplikult meeles pidama, et akrediteering tuleb kaasa võtta.

Ja nüüd ma enam ei saa raja ääres ergutada ja pilte teha, ei saa olümpiakülas sisse-välja saalida, ei saa eestlastele lehvitada, ei saa aeg-ajalt midagi kasulikku teha, ei saa Eesti rinnamärkidega hangeldada, ei saa ekspromt-küsimustele vastata, ei saa mõningases organisatoorses kaoses hämmelduda.

Aga ikka veel saan inimestele naeratada, kui nad heakskiitvalt mu riietust silmitsevad, saan teiste siitkandi vabatahtlikega kohtuda ja nendega koos lõbutseda, saan vaadata kõiki neid paarsadat pilti, saan uhkeldada oma diplomiga, saan Eesti koondise särgi ja kotiga ringi patseerida ja mis kõige tähtsam, ma saan öelda, et olin osa esimestest noorte taliolümpiamängudest ja nautisin neid täiel rinnal! See on ikka hää tunne!

Kuna viimastel päevadel sai üht koma teist tehtud ja vabal ajal põhiliselt magatud, siis jäid mõned olulised ja üliolulised jutud rääkimata. Pühendan nendele nüüd tagantjärele mõned (arvukad) read!

Tol päeval, kui lubasin olümpiast puhata ja hoopis drosophila embrüonaalse arenguga tegeleda, helistas Eesti delegatsiooni juht ja kutsus Nordkettele. Kui ikka siidiemm (CdM=Chef de Mission) end üksildasena tunneb, siis tuleb talle seltsi pakkuda ja mägedesse lähen ju alati ülima heameelega! Nii siis jätsingi õpikud ja äädikakärbsed kus see ja teine ning sõitsin hoopis üles, et heita viimased pilgud loojuvale päikesele. Ilus! Talle meeldis ka!

Järgmisel päeval oli aeg lehvitada Jukkale, kes enda kauaigatsetud Audi lõpuks Saksamaalt üles leidis, ära ostis ja siis Soome poole vurama pistis. Tähistasime sel puhul iiri pubis, kus leidus ka üksjagu vabatahtlikke. Nii siis saigi, et kui mu ühikakaaslased kodu poole minema hakkasid, olin mina alles jutuhoos ega tahtnud lahkumisest midagi kuulda. Selle asemel sain tol õhtul tuttavaks teisi iiri pubiga Innsbruckis ja tuleb märkida, et need on mõlemad päris mõistlikud kohad. Etteruttavalt võib öelda, et vabatahtliku tegevuse käigus külastasin ka "Nädalavahetusest", mis on teiste tantsuplatsidega võrreldes ütlemata mõnus paik!

Viimaste päevade spordisaavutustest tasub kindlasti kiita mäesuusatajaid! Tõnis Luik murdis end lausa esikümnesse (täpsemalt üheksasse) ja Triin Tobi oli täistuisus peetud slaalomis neljateistkümnes. Arvestades seda, et siinse kandi lapsed lasevad suuskadel mäest alla enne kui r-i ütlema õpivad, siis on meie tasase maa inimeste kõrged kohad märkimisväärsed (sest 318m pole just teab mis kõrge)! Hästi läks ka laskesuusa-murdmaa kombivõistlus, kus lõpetasime kaheksandana. Meie kaheksandast kohast tähtsamaks osutus aga asjaolu, et norrakad oli üheksandad! Vohh! Viimaste võistluste eripäraks olid kõikvõimalikud tiimiülesanded - nii näiteks segati mitte ainult eri spordialasid, vaid ka riike! Selline sassiajamine osutus päris vahvaks ja oli igal juhul suureks toeks sportlaste omavaheliste suhete arendamisel (see oli ka mängude üks eesmärke). Lõpeks tasub veel märkida, et hokikuld läks Soome - hyväää!

Reedese päeva põhimure oli küsimus, kas aukonsuli õhtusöögile võib minna kalossides või peaks vahetusjalanõudeks pastlad kaasa võtma?! Otsustasin kalosside ja uute kirjute põlvikute kasuks - ikkagi Eesti asjad! Valik oli menukas, aukonsul ei pannud vist küll mu jalavarje tähele (kes see ikka laua alla vaatab), aga üks treeneritest küsis huvitunud pilgul, et kas need on kalossid või? Minu jaatava vastuse peale küsis ta kindluse mõttes ühe korra veel. Oo, Liina, need kalossid on tõelised pilgupüüdjad! Õhtusöök oli muidu hirmus peen! Mina sain õnneks istuda sportlaste laua tagaotsas (kuigi medalimehe vastas) ja võisin päris rahulikult nendega arutada, kellele millised taldrikud kuuluvad ja millistest nugadest-kahvlitest peaks alustama. Mõne aja pärast aga tehti väikesed ümberkorraldused ja minu lähedusse sattus istuma saadikuproua, kellega tuli siis hakata viisakat vestlust arendama. Selguse mõttes peab märkima, et õhtusöögi korraldas Eesti aukonsul Innsbruckis, kes on kohalik, aga saatkonnast sõitis kohale ka Eesti esindaja, kes on puhta Eesti mees! Suursaadik ise ei saanud kahjuks tulla, aga see, et keegi üleüldse Viinist Innsbrucki hakkab sõitma, on juba märkimisväärne! Ajasime meie siis saadikuprouaga viisakalt juttu (minu kõrval istuv treener sosistas salaja, et pole kunagi nii kaua sirge seljaga istunud) ja õhtu lõpuks oli mul telefonis üks kontakt juures. Tundub, et aukonsulid ikka hoolitsevad oma rahva eest! Pärast Austriale kohustuslikku šnapsu astusime allesjäänud eestlastega lumesattu ja alustasime teed olümpiakülla. See õhtu tõi mind Eesti tiimile palju lähemale ja lahkudes võisin rõõmuga tõdeda, et eestlased on ikka nii toredad! Nii toredad!

Viimastesse päevadesse mahtusid veel mõned võistlused, mõned vabatahtlikega väljaskäimised, mõned sõbralikud jutuajamised, mõned sekeldused lõputseremooniaga ja siis oligi kõik! Täna hommikul aitasime Annaga kõigi eestlaste kotid bussi peale, lubasime veel mõnega facebookitada ja nad olidki minekuks valmis. Välja arvatud siidiemm, kes saabus mõningase hilinemisega! Selle aja sees tunti ära suushullu helkur, öeldi viimased ilusad soovid ja tõdeti, et küllap Eestis suusarajal kohtume! Küll kutsuti mind koju kaasa, aga jään veel vähekeseks siia. Sorteerisin oma olümpia asjad juba korralikult kausta, riputasin Rogge'i allkirjaga tunnistuse seina peale ja joon oma ruudulisest termosest teed. Seda viimast läheb parajasti vaja, sest vabatahtlikele korraldatud pidu oli kõigile üllatuseks õueüritus ja sain seal pisut külma (et mitte öelda, olen paras tattnina). Aeh, oli vast aeg! Ja jummel, viimasel kahel päeval kohtasin ju veel kaht Eesti vabatahtlikku! Näed siis, mõned ikka teadsid sellest üritusest! Etteruttavalt võib meelde jätta, et järgmine kord nooruslikult talvist olümpiavaimu kogeda avaneb Lillehammeris! Anyone?

Olümpiauudised II

2012-01-18T11:47:00.002+01:00

Ahoi, seltsilised!

Olude sunnil ei olegi ma praegu Seefeldis suusaraja kõrval hop-hop-hop-hästi-hästi-hästi-iiluuuuus-tubli-tubli-läks-läks-läks hüüdmas ega ka mitte Patscherkofelis slaalomit vaadates hinge kinni hoidmas, vaid hoopis raamatukogus aega surnuks löömas (aknad on ikka veel mustad, ei saa märkimata jätta)! Tegelikult kulub vaba päev (loe: loengute külastamine) marjaks ära, sest eile tundsin juba tugevalt, kuidas vaim vaikselt kustuma hakkab ja energiavarud otsakorral on. Olümpia on megaäge, eks, aga puhkama peab ka! Täna siis üritan sellest maailmast natuke eemal olla (bronnisin hommikul enne kaheksat suusahüppajatele juba saksa tipp-trennikoha ära, nii et tööpäev algas vara ja oli produktiivne).

Aga eks sa püüa muule mõelda kui viimaste päevade edulugudele! Pühapäeval oli minu ülesandeks Eesti Tähtsad Ninad (edaspidi TN) Seefeldi eskortida, et seal kahevõistlust ja laskesuusatamise sprinti kaeda. Tiroolimaale on saabunud kena talv ja võistluspaiga lumehangede vahel pesitsevad 16 külmakraadi olid tol päeval üsna krõbedad (kohalikud on ammuilma jääs, rääkimata mõnedest välistudengitest, kes villastest sokkidest midagi kuulnud pole). Et Seefeld on üle ilma kuulus suusapaik, siis ei pea TN ja nende saatjad raja ääres külmetama, vaid juhatatakse peenesse lounge'i, kus võib oma äranägemise järgi puljongit lurpida (NB: mitte luristada!!!) ja kooke süüa. Minul selle ruumi jaoks õiget akrediteeringut küll polnud, aga turvamees oli ühe EOK rinnamärgi eest äraostetav - mõistlik! Käisime siis vahepeal rõdult sportlasi kaemas ja hiljem jälle nina soojendamas. Meie poiss Kristjan Ilves sai kahevõistluses tähelepanuväärse 7. koha, kuigi proovihüpped ennustasid enamatki. Küllap õige aeg ja suured võidud on alles teel!

Kristjani hea koht kahvatus aga saabuva laskesuusavõistluse kõrval! Tüdrukud Meril Beilmann ja Maarja Maranik olid 21. ja 25. Maailma TOP 25-s olla pole ju paha tulemus, onju! Aga olümpial medal võita - see on juba tippklass! Pärast poiste võistlust olid eestlased ikka väga uhked, meie väikse riigi jaoks oli see suur asi! Et TN just parajasti sel päeval Seefeldis olid ja just parjasti seda võistlus pealt vaatasid, andis kogu sündmusele veel tähtsust juurde! Tiimi õhtusöögil peeti kõnesid ja nii mitu korda sai toonitatud, kuivõrd ajalooline päev see oli! Ei saa mainimata jätta, et eestlased on ikka jube toredad - alates meie delegatsiooni juhist, treeneritest-asjapulkadest ja lõpetades muidugi sportlastega! Lausa lust on neile abiks olla, sest tööülesanded on niivõrd mõistlikud (ehk siis mult ei nõuta sugugi palju) ja inimesed, kellega asju ajada, nii ütlemata meeldivad! Tunnen nüüd juba peaaegu kõiki sportlasi ja treenereid, muljed on eranditult positiivsed :)

Järmisel hommikul startisid Seefeldis laskesuusatajate jälitussõidud. Tüdrukud oli minu meelest jälle tublid (ah, minu meelest on kõik sportlased alati tublid!): 21. ja 33. Poiste sõiduks olid aga närvid päris pingul, sest stardikoht oli ju ütlemata hää! Kui siis Rene kolmandana finišisse jõudis, oli kõigil eestlastel nägu jälle naerul! Ainult üks treener selgitas järjepidevalt, et möödalasu eest teenitud trahviringidega olla mingi segadus olnud, mis veel klaarimata. Nii siis saigi, et vaesele kuldmedalimehele pandi kaks minutit juurde ja meie sportlasel oli jälle põhjust poodiumi teisele astmele tõusta! Vohh, vinge! Sel õhtul peetud medalitseremoonial oli peaaegu terve sinimustvalge koondis kohal (ma panin ka oma vormirõiva asemel Ilvese suusajope selga) ja rõõmustas täiest kõrist! Medalimees ise oli ka õnnelik - hurraaa!

Kogu selles saginas tasub märkida, et teine laskesuusataja Tarvi Sikk oli esimesel päeval 20. ja teisel päeval 34., meie kurlingutiimil õnnestus vahepeal mõned vastased seljatada (tegelt ka, kurling on põnev!), Andreas Veerpalu oli 10 km klassikas kaheksas ja Kelly Vainlo 5 km distantsil 21., ilusad uisutajad jäätantsijad tegid oma hooaja tipptulemuse (koht teises kümnes) ja naisüksiksõitjat oli ka ilus vaadata! Eks mõned apsud tulevad ikka sisse, aga nendel noortel on kõik alles ees!

Nüüd on aeg jälle akadeemilisele lainele suunduda ja vaadata, kuhu arengud järgmises loengus viivad!

Sai hamba verele

2012-01-16T23:35:00.000+01:00

ja tõi Eestile teise hõbeda ka!!!

Emotsioonid on laes, kõik on megarahul! Eesti väike tiim tegi täna õhtul medalitseremoonial kõige kõvemat häält ja hõbedane võidumees oli ka päris rahuloleva muigega-möirgega! Hurraa-hurraa!

HÕBE

2012-01-15T18:03:00.003+01:00

Eesti lipukandja Rene Zahkna avas eestlaste medaliarve ja võitles välja hõbeda meeste laskesuusatamise 7,5 km sprindis! VÄGEV!!! (Lähen nüüd medalitseremooniale ja siis Eesti tiimiga õhtusöögile :))

Start

Finiš

Press

Rõõm

Olümpiauudised

2012-01-14T18:43:00.003+01:00

Ahoi!

Igal hommikul mõtlen, et täna kindlasti jõuan kirjutada! Igal päeval mõtlen, et, oh, nii paljust on kirjutada! Ja igal õhtul olen ma enne voodisse kustunud kui midagi kirja saan. Aga vähemasti nüüdki!

Üks päev oli mul vaba - sellest pole mõtet midagi rääkida! Käisin koolis, sain teada, et olen viimase kuu jooksul häbiväärselt vähe keelt praktiseerinud ja õppejõul on ebameeldivalt arusaamatu hääletoon. Mhh! Ühtlasi andsin ära oma protokolli (edu õppejõule lugemisel ja arusaamisel!) ja sain teada, et mul avaneb erakordne võimalus sooritada oma kaks järelejäänud eksamit ühel päeval! Hurraa!

Edasi saabusid palju põnevamad päevad! Olin valmis vastu võtma Eesti delegatsiooni tähtsaid ninasid, ent tuli välja, et neil pole saabumisega kiiret ja minu oh-kui-äge-ma-saan-jälle-midagi-teha päev oli ülesannetest ootamatult prii. Õnneks on vaestele vabatahtlikele, kellel midagi teha pole (aga ülesandeid juurde küsida ka ei raatsi), suur keskus, kus olla ja mõnuleda. Seda me alloleval pildil parajasti Valentinaga teemegi :)

Valentina on on vabatahtlike keskuse vabatahtlik asjapulk, pealekauba elab veel peaaegu minu kõrvaltoas!

Kui sulle tööd ei anta, siis tuleb ise hakkaja olla ja olümpia vaimus püsida! Täpsemalt mõni tunnike soome tiimi abiliste Petra (Tšehhist) ja Tobiasega (Lõuna-Tiroolist) Wiid mängida! Seejuures võib see osutuda vägagi kasulikuks, sest muuhulgas saad teada ka kurlingu reeglid, mida hilisemas elus vaja võib minna! Pärast tõeliselt tugitoolisportlikku pärastlõunat käisime söömas, olime Wiilosoofid ja pikendasime oma õhtut pubis, kuhu oli kogunenud teisigi vabatahtlikke. Pubi sulgemise aegu sammusime edasi ning jalutasime mööda ühest päris heast kebabikohast, kust leidsime pubist tuttava kitarristi! Tühja sellest söögist, lähme kuulame, kuidas ta mängib! Ja ta mängis hästi! Nii siis saigi, et tol õhtul kõlas Eesti auks ja mulle "unelauluks" Austria teine rahvushümn (nagu meie "Mu isamaa on minu arm") sõnadega "I'm from Estonia"! Elagu Eesti (ja Austria kebabiputkade kitarristid)!

See kontsert on tsipa suurem ja Eesti asemel kõlab ikkagi Austria, muidu sama hea Stimmung!

Järgmisel hommikul sain meie Tähtsad Ninad peenest hotellist lõpeks kätte! Ajasime paberimajanduse korda, vaatasime üle olümpiaküla ja minu tööpäeva esimese poole võis juba jälle lõppenuks lugeda. Väikse lisaülesandena sain siiski kohustuse leida üles Innsbrucki mündiäri! Kui ma kesklinnas õiget kohta otsisin, jõudis loetud minutite jooksul üks möödakäija minult avamistseremoonia kohta infot küsida, teine tahtis mu jopet oma tüdruksõbrale ära osta ja kolmas küsis, kas neid saab kuskilt tasuta! Ehhee! Mündiäri ma leidsin ja uskuge või mitte, aga selle omanikuks osutus eestlane! EESTLANE! Muuhulgas kuulub talle pool Kuutsemäge! KUUTSEMÄGE!!! Ja nii muuseas on ta tütar iluuisutaja ja on ühe siin viibiva Eesti sportlasega koos laagrites käinud!!!!!!!! Oo, mis väike maailm! OOO, mis väike maailm!

Eile toimus mängude ametlik avatseremoonia. See oli hästi vahva! Väikene kaos sportlaste ja muude asjapulkade kohaletoimetamisel käib asja juurde, mõningased viivitused ka, kuid show algas punktipealt ja möödus peaaegu viperusteta! Sportlased paraadisid, lipud lehvisid, tuli süttis ja inimesed olid rõõmsad! Üritus oli pigem vaoshoitud kui suurejooneline, sest pole tarvis liiga ogaraks minna! Sellegipoolest olid tantsunumbrid, Austria kultuur, talisport, Innsbrucki olümpia-ajalugu ja muu oluline mõnusalt nooruslikuks pundiks põimitud. Eesti sportlaste marssimist vaadates oli uhke tunne küll, lipukandja sai oma tööga viis-pluss hakkama ja kui Jacques Rogge avamistseremoonial vabatahlike vormi kandis ja oma kõnes märkis, et teeb seda uhkusega, siis tasus huilata küll! Teil sein ist alles!

Sinimustvalged punasel vaibal

Avamistseremoonia kõige silmapaistvam sündmus oli olümpiatule saabumine kunagise mäesuusaässaga hüppemäe nõlvast (üritus toimus suusahüppemäe jalamil, sealsamas, kus nelja hüppemäe turneegi). Ilus oli vaadata, kuidas ta ühes käes tõrvikut hoides alla liugles! Sihka-sahkatajaid ja lumelaudureid kasutati shows rohkemgi: enamus tegid oma trikilennud edukalt, kuid mõnel õnnestus ka kõhuli-selili-suusad-läbisegi maanduda. Publik ei pahandanud, pigem lisasid need apsakad mingit inimlikku mõõdet kogu õhtule. Tähelepanuväärseid upse toimus veelgi - näiteks unustas vaene austria mäesuusataja, kes võistlejate nimel olümpiavannet andis, oma teksti ära. Mina poleks tahtnud tema asemel olla! Kujuta ette, tuhandete inimeste ees olümpiamängude avatseremoonial ja sul tuleb poole lause pealt must auk! Täiesti must auk! Ainus, mis sel hetkel pähe tuleb, on Scheisse. Seda ta ka ütles! Oi, kurioossumit! Pärast võttis taskust paberi välja ja luges vande lõpuni - on alles tüdruk! Õnneks saatus halastas talle ja ta läheb ajalukku mitte ainult Scheisse-tüdrukuna vaid ka Austriale esimese medali võitjana. Vedas tal!

Tseremoonia lõppedes liikusid sportlased tribüünidelt üle esinemisala tagasi ning pidid mööduma suusatajatele ja lauduritele ehitatud laugete nõlvadega trikitamislavast. Ei tea, kas nii oligi plaanitud, aga sellele järgnes üks suur mäest alla kelgutamine, sest iga noor tahtis üles ronida ja siis kõhuli, selili, käpuli või üks kõik mis viisil nõlvast alla lasta! Oh, seda lusti, mis lahti läks! Kõik need tuhatkond sportlast lasksid liugu nii et vähe polnud! Igavesti vahva oli seda kaeda ja tundus, et nemad nautisid seda sama palju kui pealtvaatajad, sest (kui mu silm õigesti seletas), siis eestlasedki läksid ikka ja jälle uuele liule! Need apsud ja lihtsalt vaba meeleolu tekitas mõnusa noorusliku atmosfääri! Päris mängudel poleks sellist kelgutamist kunagi toimunud, sest sportlased oleks võinud ju varbaküüne ära nikastada või mingi veel hirmsama vigastuse saada. Need noored aga nautisid iga hetke ja see oli ütlemata mõnus!

Täna astusid esimesed Eesti sportlased ka võistlustulle! Tulemuse said kirja noormehed mäesuusataja ja suusahüppaja, kes olid igal juhul väga tublid ja tõenäoliselt "tegid oma tulemuse ära", aga ausalt öeldes ei tea ma neist aladest mõhkugi. Ise istusin hoopis kurlinguhallis ja vaatasin meie noorte ponnistusi jänkide vastu. Viimased jäid peale, kuid meie omadel tuleb veel palju võimalusi oma tõelisi oskusi näidata! Kas teie teadsite, et kurling võib olla äärmiselt põnev? Mul polnud õrna aimugi, et isegi totaalses kaotusseisus võib üks vise olukorra 100% sinu kasuks keerata! Seda just meie tiim täna tegi (ühe mängu korral)! Igatahes on see igavesti vahva spordiala (ja päris hea, et ma Wiist mõned reeglid selgeks sain)!

Meie vaprad!

Püsige õiges vaimus, homme lähen kaen laskesuusatajaid ja iluuisutajaid! Enne veel aga naudin linna peatänaval igaõhtust kontserti ja võtan viimast tõenäoliselt viimasest ühikapeost! Teil sein IST alles!

Ohsapoiss

2012-01-09T22:04:00.001+01:00

Tüüpiline stseen esimesel tööpäeval: neli vabatahtlikku ootavad oma delegatsiooni juhi saabumist. Üks vaatab suurte silmadega, teine püüab tööplaanist sotti saada, kolmas üritab midagi tarka välja mõelda ja neljas on lihtsalt ilus!

OHSAPOISS 1: Innsbrucki tutikas olümpiaküla on 100% passiivne (välja arvatud suur valge "Tervitustelk"). Kui ma hommikul EOK lehelt teada sain, et mul on au töötada Euroopa suurimas passiivmajade kompleksis, siis läksin kergelt öeldes pöördesse ja vaatasin pärast neid kortereid, mille seinad sinistele riietele ilusad valged plekid jätavad, hoopis teise pilguga!

OHSAPOISS 2: täna saabusid Innsbrucki 4 erinevat rühmitust eestlasi, kellest kolmel õnnestus kohale jõuda täpipealt samal ajal. Oli natuke segadust, palju ootamist ja üksjagu sigimist-sagimist, aga pärast mõningaid pingutusi olid kõik inimesed oma tubades, kõhud täis, ja varustus (loodetavasti) õigetesse kohtadesse laiali saadetud. Kui eelmised päevad olid meeldivalt lühikesed ja lihtsad, siis täna sai üheteistkümnest kaheksani tööl oldud ja abistatud. Ütleme nii, et kui Eesti tiimil on abiks eestlane ja austerlane, siis ei-tea-küll-miks, saab eestlane rohkem ülesandeid. Ega ma ei nurise, ongi kasulikum tunne, kui midagi tehtud saab. Koondis on vahva, küllap saame veel üksteist paremini tundma!

OHSAPOISS 3: kui YOG eelarve pärast mänge lõhki on läinud, siis tõenäoliselt selle pärast, et ma käisin täna lisaks lõunale ka õhtusöögil. Meile on jagatud toidukordade talonge mingi huvitava süsteemi järgi, millest ma päriselt aru pole saanud, aga mis kuidagi meie töögraafikuga klappida ei taha (ja graafik on niikuinii pidevas muutumises). Kui ma täna õhtul hotelli retseptsioonis teada sain, et Eesti registreeringutega on mingi jama ja siis seda seal telefoni teel lahendama hakkasin, kui see lõpuks õnnestus ja toavõtmed käes olid, kui koondislastele head-aega öeldud ja tööpäev lõppenuks loetud sai, siis olin 100% veendumusel, et olin õhtusöögi välja teeninud, olenemata talongi puudumisest. Ega keegi ei pahandanud (ega teadnud) ka!

OHSAPOISS 4: homme ja ülehomme tuleb veel eestlasi juurde! Murdmaa, laskesuusatamine, mäesuusatamine, kahevõistlus ja suusahüpped on juba kohal!

I Noorte taliolümpiamängud

2012-01-08T13:06:00.001+01:00

Moedemm (loe: kekutan)

algavad ametlikult 13. jaanuaril 2012. Mina aga kannan juba teist päeva sini-ruudulist vormi ja seda täie õigusega, sest Eesti delegatsiooni juht on juba Innsbruckis kohal ja mina olen määratud talle siin toeks olema. Ma üldiselt panen panused oma keelelistele oskustele, sest organisatoorsete teadmistega on nagu on, jagan pigem infot stiilis "poed on pühapäeviti kinni" ja "bussis tuleb enne peatust nupule vajutada". Aga see on ka tähtis info, eksole! Kohe nii tähtis, et kõht söödetakse igepäevaselt täis ja kõnelemiseks pistetakse telefon näppu. Pole paha, eksole!

I Noorte taliolümpiamängudel osaleb üle 1000 sportlase 60 riigist, nende tarvis on koondatud 1400 vabatahtlikku, kellest 200 tegeleb otse delegatsioonidega (nende hulka kuulun ka mina). Eestlasi saabub Innsbrucki 32, neist 17 võistlevad kurlingus, mäesuusatamises, murdmaasuusatamises, laskesuusatamises, iluuisutamises, jäätantsus, kahevõistluses ja suusahüpetes. Minu ülesanne on esialgu tiimi ümber sehkendada, kui midagi vaja peaks olema, pärast ilmselt raja kõrval kaasa elamine, aga eks seda ole näha. Esimene tööpäev sai ilusti mööda, suuremaid probleeme polnud ja minul oli ilus olemise roll. Nüüd lähen söön jälle kõhu täis ja olen ilus oma esimesel vabatahtlike koosolekul. Võib-olla küsin mõne targa küsimuse ka, aga üldiselt panustan välimusele :)

Õpipaus!

2012-01-06T14:18:00.000+01:00

Mu protokollist on puudu veel 2 ja pool katset, seega võin ma vabalt vahelduseks aknast välja vaadata, kohvivahtu limpsida ja asjalikest mõtetest loobuda!

Täna on siin jälle püha! Seekord on poed ja asutused isegi asja pärast kinni - ikkagi kolmekuningapäev! Aga sisetunne ei petnud, kui teatas, et peatänaval asuv Apelsinikohvik peab ikka avatud olema! Jejee, üks Apfelstrudel ja hea salat (töö)nädala lõpuks kulub ära :) Nüüd võtan aega, et kõik raamatukogus ninapidi arvutites istuvad kaaslased võiksid konspekti (või 9gag'i) vahele väheke lihtsamat kirjandust sirvida! Üks-kaks-kolm, õpipaus, Kärdu elu lugemise aeg!

Pärast jõule saabus mitu pikka päeva, mis möödusid üleni ootuse tähe all! Vaikselt hakkasid saabuma teated kodustelt, kes postkastist minu kaardi kätte olid saanud - hurraa! Teie kirjade üle on mul alati ka hirmus hea meel, isegi kui ma kohe vastata ei jõua, nädalas on ju ikkagi ainult 7 päeva (!) ja teinekord ei mahu kõik toimetused neisse ära.

Ootamine tasus end ära! Ühel heal õhtul pärast päevapikkust lumesadu astusidki Liina, Urmas ja isa rongi pealt maha otse Innsbrucki - jee-jee! Saabusid minu teised jõulud, mis, lubage märkida, olid isegi paremad kui esimesed! Mõneks ajaks täitus külmkapp kohukeste ja koduleivaga, kingipakist tulid välja uued villased sokid (üllatus-üllatus!) ja igavesti palju igavesti vahvat kraami! Lumesadu kostitas meid ka järgmisel päeval, mille üle põhjamaalt tulnutel oli ütlemata hää meel (vaene Mari, kes koju pidi jääma), kuigi pilved maalilised vaated täielikult endasse mässisid. Seda ilu, millest mina siin alati rõkkan, ei õnnestunud ka järgneval päeval näha, sest kõik mäed olid järjepidevalt uduloori taga (ainult lumi asendus vihmaga). Vihma kallas ka vana aasta õhtul, mil end linna sättisime. Olime ettevalmistunud "sõjaks", mida kogesime Konstanzis ja Münsteris, kuid purjus noorte ja pidevalt kõrva ääres plahvatavate paukude asemel leidsime eest Austria ordnungi! Linn oli küll rahvarohke ent viisakas ja hästi korraldatud. Vanalinna sisenemisel tuli läbida turvakontroll, nii et ise linnas rakette lasta ei saanudki. Milline suurepärane ohutusnõue, rääkimata kõikjal valvel olevatest meedikutest! Avaldas tõesti muljet, kui palju oli linn õhtu ohutusse ja meeldivasse möödumisse panustanud. Aga ohhooo-efekt oli tegelikult alles tulemas! 2012 saabus Viini valsi taktis, millel üle linna kajada lasti, seejärel algas ilutuli. Ja teate, see oli tõesti ILUS! Tavaliselt tuleb mul ikka tahtmine pea õlgade vahele tõmmata ja valgusmängu kuidagi ilma paukudeta kaeda, aga seekord ei pannud ma plahvatusi tähelegi, sest kogu kava oli üles ehitatud muusikasse! Need ei olnud suvaliselt õhku lastud raketid, vaid maitsekalt showsse sätitud kujundid, mis taevalaotusesse lendasid! Iga värvilahvak läks muusikasse ja oli hoolikalt läbi mõeldud! Vau - tõesti ilus, tõdesime pärast esimese loo lõppu. Aga sellega asi ju ei piirdunud! Tundub, et Innsbrucki masu ei kimbuta, sest ilutuld jätkus 20 minutiks! Selle ajaga unustasime vihma, külma, suurest taevasse vahtimisest kangeks jääva kaela ja üksteist muud muret! Kaksteist algas ilusti ja viimaks-viimaks ometi näitasid ka mäed end täies hiilguses! Rohke lumevaiba tõttu jäi uue aasta esimesel päeval Hafelekarspitze küll vallutamata, kuid ka mõnikümmend meetrit madalamalt oli vaade võimas. Pilved, mäed, tipud, valgus - ilus algus uuele aastale!

Pikka pidu meil Innsbruckis siiski ei jagunud, sest issi puhkus jäi nõnna üürikeseks ja varsti paningi nad jälle rongi peale, et igapäeva tagasi suunduda. Minul algas kirjatöö-aeg, naudin veel viimseid päevi vaiksemat ühikat, sest peagi on kõik jälle tagasi ja köögi puhtusest on jäänud vaid mälestus. Viimane kord lubasin minna vaatama, kuidas suuskadega mehed lendavad - läksingi! Nelja hüppemäe turniiri Innsbrucki etapil pätt- ja spaidermänne küll ei olnud, aga selle eest oli üksjagu austerlasi, sakslasi, soomlasi, tšehhe, jaapanlasi ja teisi tegijaid, kes kõrgust ei kartnud. Üht eestlast nähti ka, aga kahjuks ta kvalifikatsioonist edasi ei pääsenud, kandsin tema auks siiski sinimustvalget! Meeleolu hüppemäel oli ülev, "staadion" puupüsti täis ja üleni punavalgepunane. Suusahüpetest ei tea ma ikka mitte midagi ja seetõttu jäi minu emotsioon vist kesisemaks kui teistel, aga sellegipoolest oli vahva kaeda, kuidas publik austerlaste hüpetele kaasa elades keema läks ja kui siis veel esikohad koju jäeti oli Stimmung (hüppe)mäekõrgune. Vaadake ise, milliseid "hullumeelseid hüppeid" nad seal korda saatsid, mul hakkas suurest ärevusest isegi filmides käsi värisema!

Ein Waaaaahnsinn-Sprung! 130,5 m

Nüüd saab see "suhteliselt" rahulik periood läbi ja algab tõsine töö! Homme hommikul kell 11 on Eesti olümpiatiim (vähemalt mingi osa sellest) Innsbruckis kohal, minu asi on nad siin mugavalt sisse seada ja hõlpsasti läbi mängude juhtida. Väike eeluuring näitas, et Chef de Mission on suurte kogemustega nii et loodetavasti ta teab juba isegi, mis järjekorras mida teha tuleb, sest kui mulle täna hommikul ette vuristati, millisest uksest siseneda, kus seista, mis paberid vormistada, kus ruumis koguneda ja kellele pidevalt enda tegemistest aru anda, siis ma küll kõike meelde jätta ei suutnud. Küllap homme on näha ja küllap see YOG-geen, mis kõigil YOG DNA kandjatel kuskil pesitseb, aitab ikka hädast välja! Püsige lainel, luban teile olümpiast veel pikemalt pajatada!

Miniatuur

2012-01-04T10:15:00.001+01:00

Raamatukogu.

Õpin.

Niivõrd-kuivõrd.

Pärast kolme nädalat lullilöömist ja seejärel ühe päeva jagu õppetööga tegelemist saabus sessistress täie rauaga! Aga täna ma enam ei viitsi paanitseda - küll jõuab! Lähen hoopis vaatan, kuidas suuskadega mehed lendavad!

Ootus

2011-12-28T15:00:00.000+01:00

Detsembrikuus on nii palju kirjutamist olnud, et pärast 24-päevast kangelasmaratoni võtsin hea meelega väikese puhkuse ja ei kirjutanud kohe mitu päeva sõnakestki. Ega jõulu ajal polegi hää kuskil Internetis istuda, tuleb ikka omi toimetusi teha ja kõik blogindused mõneks ajaks sinna paika jätta!

Minu jõulud möödusid siis sedapuhku siinsamas ühikas. Sain aru, et eranditult igal aastal olen olnud kodus ja pühad on läinud sama malli järgi: jõululõuna linnavanaema juures ja jõuluvana, kodune kuuse ümber istumine ja esimesel pühal maale, et verivorstidega uuele ringile minna. Nüüd esimest korda midagi täiesti uut! Üsna mitu inimest vaatas mulle õnnetu näoga otsa, kui kuulis, et ma pühadeks koju ei sõidagi. Jõuluõhtul üksida?! - Ossa, vaesekene! Muidugi oleks mõnus olnud jälle pereringis olla, aga usun, et kui oled endaga sõber, siis pole sa kunagi üksi. Ja seda endaga sõber olemist ma siin õpingi (peale mikrobioloogia).

Seega ega ma jõule ei peljanud, kuigi suuremaid plaane ka polnud. Viimase hetke korralduste tagajärjel ma jõuluõhtul siiski päris üksi polnud, vaid õhtustasime koos Sergioga. Selleks ajaks, kui tema töölt koju jõudis, olin mina kohalikust pargist männioksi pätsanud ja need jõulupuu staatusesse tõstnud, seapraad ahjukartulitega oli juba valmis, niisamuti kartulisalat külmkapis ja isegi verivorstid olid oma järge ootamas, et ahju vupsata. Rääkimata piparkookidest - neid olin kena kausitäie valmis meisterdanud (naabripoiss Matthijse abiga), kuigi ise ma suur piparkoogifänn pole. Ometi tundus, et kuidas siis jõuluid ilma nendeta mööda saata saab ja nii otsisingi interneedusest abi ja valmis minu päris esimene piparkoogitainas! Retsepti tuli tudengi oludele natuke kohandada, kuid hästi kukkus teine välja ikka! Taas kord sain kinnitust, et näpud suvel mulda käivad, aga talvel ka tainakaussi minna võivad. Äärmiselt mõnus tegemine :)

Sergio tõi veini ja magustoidu, kokku oli süüa mõistlikult palju, st et jõulutunne oi-ma-enam-ei-või-aga-võtaks-siiski-veel-tükikese saabus kohale küll ja kartulisalatit sai järgmiseks hommikuks ka! Nii nagu ikka! Õhtu tipphetk oli kingisadu Interneti-kuuse all ja skaipeerumine kodustega (nad olid juba vanaema juurest tagasi)! Siinse kuuse all oleva kingi sain ka lõpuks lahti teha, nüüd ootan kaaslasi, et kingitust katsetada! Ja kaaslased tulevad juba ca 30 tunni pärast! Ootan-ootan-ootan!!!

PS: teie kirjade-kaartide-sõnumite üle oli mul ütlemata hää meel, aitäh!

Issi roogib katusel lund

2011-12-23T23:23:00.000+01:00

Ilmselgelt on õige aeg suusatama minna! Käisin, suusatasin, kukkusin ainult ühe korra! Vaade oli ilus, tunne juba tsipa kindlam, rahvast vähe, nõlv laugem :) Harjutan veel!

Ljubljana ja Zagreb

2011-12-22T23:38:00.003+01:00

Täna hommikul vaatas mulle aknast vastu kestev lumesadu jakalendrist minu enda foto. Ei tea, mida see algavaks päevaks tähendas – veedan ehkpalju aega isekeskis või mõtlen elu ja enda üle järele?

Isekeskis sain tõesti olla, sest ühikas on nüüd jõuluajalmeeldivalt tühi. Täna hommikul lehvitasin Euroopa-turneele suunduvale Amandale,lõuna ajal lahkus Pierre ja nii olemegi meie korrusele jäänud vaid mina,Sergio, kes on hommikust õhtuni tööl, üks tundmatu noormees, kes kunagi ühtegisõna ega pilku ei vaheta, ja Matthijs. Viimasega saame küll hästi läbi, kuidigapäevaselt liiga tihti ei suhtle. Kuni tänaseni, mil tal saabusjõuluüksindus, mistõttu ta aeg-ajalt minu ukse peal vaatamas käib, kuidas maelan, ja koos õhtust süüa tahab. Vaene väike, eks ma siis pea teda lohutama(aga õnneks ta sõidab ka ülehomme ära)!

Võib-olla tähendas Kalendri-Kärt hoopis seda, et tuleks endkokku võtta ja veel üks pikemat sorti kirjatöö valmis meisterdada (neid kirjuja kirjutisi on viimasel ajal küll üksjagu valmis saanud ja posti lipsanud)!Seda enam, et seekordne jutustus on pühendet nimekaim Kärdile! Nii sa ükskordlubatud ja talle kuluvad värsked muljed minu Sloveenia-Horvaatia reisustmarjaks ära! Loe, naudi ja naerata, kallis Kärt ;)

Reede 16.12 – minu õdeLiina

Reisi esimesel päeval võib endale veel varajast ärkamistlubada, seetõttu istusime hommikul kell 6:02 Innsbruckis rongi peale jahakkasime loksuma. Esmalt Salzburgi, siis Villachisse, sealt Jesenicesse jalõpeks Ljubljanasse. Rongi nimi oli „Belissimo“ ja kui silmad lahti püsisid,siis sai aimu nimevalikust, sest tee viis maaliliste külakeste ja mägede rüppe.Aeg-ajalt puistas lund, paiguti näitas päikest. Sloveeniasse jõudes oli kogusee ilu aga uttu mattunud ja vihm tervitas meid ka Ljubljanas.

Amanda, Brasiilia, mina, Eesti ja Ljubljana

Vaprate turistidenatrotsisime ilma, kaesime ajaloolist linnasüda, külastasime mäe otsas asuvat kindlust,täitsime tühikuid Sloveenia ajaloost (mul näiteks oli selle koha peal üks jasuur tühik) ja uudistasime niisama. Mulle päris meeldis, kesklinn oli uhkestiüles vuntsitud, aga veidi kaugemal oli tunda kodust sotsialismihõngu jatavalisemat linnapilti. Lõpuks tegid varane ärkamine, soodastav rongisõit ja niruilm siiski oma töö ja vajusime hosteli voodisse, lootes, et laupäev toobpisutki parema ilma!

Vihm

Laupäev 17.12 – Kairija Kaarel (milline suurepärane kooslus, kas pole!!!)

Uueks reisupäevaks plaanisime väljasõidu Sloveenia piirimaile, kus asusBledi kindlus (Bljeski grad). Pärast järjekordset rongis loksumist hüppasimegiõiges peatuses maha ja leidsime end kohe maalilise järve kaldalt, mille äärespaiknes ka kindlus. Järve sees oli aga väikene saareke kirikuga, nii et vaatedolid tõesti idüljad.

Idüll paatidega

Valisime kindluseni jõudmiseks metsaraja, mis meie seltskonnalinnalapsed tublisti häält tõstma pani, aga minusugusele vanale matkaliselesuurt koormust just ei pakkunud. Hea oli siiski vahelduseks loodusesse sattuda,seda enam, et koht oli kaunis! Kindlus oli ka õite kena, välimuse järgi polekssugugi arvanud, et teine juba 1000 aastat vana on! Suureks juubeliks oli kõiksärama löödud ja ekspositsioonid suure hoolega paika sätitud. Olgu selle Blediajaloo ja arheoloogiliste leidudega kuidas on (kuigi need olid visttähelepanuväärsed), mina ahhetasin pool tundi pisikeses toakeses, mis jutustasgeoloogiast. Olid vast fossiilid: trilod, karbid, teod, korallid ja tagatipuksüks poolemeetrine kala! KALA! Vinge!!! Kuna Matthijs (geoloog Hollandist)sellel reisul ei osalenud, siis ahhetasin ilmselgelt üksinda, miskipärastteised ei vaimustunud, nomaivõi! Mu meelest oli igatahes äge!

Amanda, mis teed?

Olles kindlusele tiiru peale teinud (sellistel puhkudel võtab see kenapaar tunnikest), asusime parajasti kohvikusse kuuma šokolaadi noolima, kuikohalik härrasmees meid kontserdile palus. Kontserdile?! Jah, Dr FrancePrešereni nimeline vokaalansambel Žirovnica külast andis saabuva neljandaadvendi puhul jõulukontserdi (seda loen ma praegu kavalehelt, siis polnud meilõrna aimugi mis, kes ja kust)! Astusime väikesesse saali ja jalamaid sain aru,et sellest tuleb hirmus hea olemine! Lauljaid oli sama palju kui publikut (naguhääde kontsertide puhul ikka), nende jaoks oli see mõnus vaba jõuluesinemine ilmaigasuguste pingeteta, publik oli põhiliselt lähituttavad, nii et nemadkitundsid end vabalt. Kui siis veel traditsioonilised jõululaulud Sloveeniast jamujalt maailmast päris kenal kõlal ja häälestusel kajama hakkasid, tulinaeratus suule küll! Oh, seda just oligi vaja! Viimase loo ajaks paluti kõikiõue terrassile, kus süüdati neljas küünal. Oli lõpmata ilus ja mõnus :)

Kõlagu laul!

SõitsimeLjubljanasse tagasi, tiirutasime veel peamiste vaatamisväärsuste vahet japanime end õhtuks valmis – tarvis ju ka ööeluga tutvuda. Olime Internetis väljaotsinud regiooni, mis asus üsna meie hosteli lähedal ja kus pidavat 6 klubikõrvuti olema. Kahtlesin veel, kas üleüldse kaasa lähen, sest ma pole justeriline diskopepu, ometi võtsin end kokku ja see oli 100% õige otsus! Meiehosteli lähedal = raudteejaama lähedal = natuke kahtlane piirkond. Sellesnatuke kahtlases piirkonnas, kus pimedas üksi ei käiks, asus üks natukekahtlane vana tehasekompleks. See natuke kahtlane vana tehasekompleks olimuudetud Ljubljana suurimaks alternatiivkultuuri peopaigaks!!! Väga vingedkaunistused ja dekoratsioonid, maalingud, värvid ja kujundused. Iga uue uksetaga on uut moodi ruum ja muusika. Inimesed on vabad, rüüpavad märjukest jaräägivad juttu just nagu Zavoodis! Mõnes ruumis käib pöörane tants! Kõik on100% vaba ja uskumatult lahe! Ei mingeid litritega kleidikesi võigeelisoenguid, lihtsalt inimesed ja hea aeg! Mina tabasin kohe, et tegu onigavesti hea paigaga (nagu Tartu Gen klubi) ja nendes kuues erinevas klubi-pubisjätkub pidu hommikuni. Minu seltsiliste näolt peegeldus aga esmalt jahmatus,siis juba puhas hirm. Nojah, nautisin kõiki neid 15 minutit, mis meil kompleksiläbikammimiseks kuluks, siis pöördusime hostelisse tagasi. Teised pettunult,mina teadmisega, et Ljubljana on ikka normaalne linn, mis ei pelgaalternatiivkultuuri!

Pühapäev 18.12 ehk kuidas ma jala Horvaatiasse läksin –Mina ise ja pool Rauno pead

Plaani järgi olikõik ilus: 8:15 Ljubljanast rongi peale, 10:35 saabumine Zagrebisse. Agategelikult jõudsime Euroopa Liidu piirile ja seiklused algasid. Jukkal oli passkorralikult kaasas, Stef ajas läbi ID-kaardiga ja minu idioodikas sobis kakenasti (olin ju enne välisministeeriumi kodukalt üle kontrollinud). AinultAmanda oli seletamatul kombel oma passi kotist välja pakkinud ja Brasiilia ID’dpiirikontroll ei tunnistanud. Nii astusime neljakesti rongist välja Amandasaatusele vastu. Armu ei antud – marss koju tagasi! Puhta jama lugu! SaatsimeAmanda Ljubljana rongile (mis saabus õite pea), ise aga plaanisime siiskiZagrebisse sõita, sest plaanid olid ju tehtud ja piletid olemas. Kõikasjatoimetused võtsid aga parajasti nii kaua aega, et meie rong oli jubalahkunud ja järgmiseni oli 5 tundi aega. Olime pisikeses Dobova külas Sloveeniapiiril, raudteejaamas polnud hingegi – mida siin viis tundi teha?!

Turistid piirikülas

Õnnekson kolm pead ikka kolm pead ja häid mõtteid tuli ridamisi – esimesena seadsimesammud hotelli poole, et sealt nõu küsida. (Miks sellises olematus kohakeses kenahotell ja spa-kompleks oli, on meile siiani arusaamatu!) Neiuke retseptsioonistsoovitas minna üle piiri Horvaatiasse, sealt pidavat rongid tihemini käima,lubas meile isegi takso kutsuda, kuid Jukkal tuli hea mõte – lähme jala, ainult3 km ju! Mina olin igatahes päri, mis see 3 km siis ära ei ole! Pealegi tulebainult piki raudteed minna, isegi ära eksida pole võimalik (kuigi neiukeseteejuhatamine kõlas umbes nii: „And then there is high, and then you are there!“)Jajaa, kõlab küll lihtsalt, aga kui sa siis keset lumeudu Sloveenia põldudevahel seisad ja mõtiskled, kas sellel raudteel mitte mitu haru pole, siis onseikluse maiku õite tugevasti tunda!

Vabandage väga, aga mul pole õrna aimugi, kus ma olen!

Mind see muidugi ei kohutanud, aga tasubtõdeda, et seltskonnas oli endiselt linnalatsekesi, kes vaikselt muretsemahakkasid. Pole hullu, küsisime kohalikult kiisult teed: ta polnud eritisõbralik nagu enamus teenindajaid selles riigis ja lahkus sõnagi lausumata.Õnneks jalutas meile ka üks päris kena koer vastu ja talle järgnes peremees,kes oli juba märksa jutukam! Ega me väga valesti polnudki läinud, ainultnatuke, igal juhul saime õigele rajale tagasi ja jõudsimegi viimakspiiripunkti. Kui mina oleksin passikontrolör ja töötaksinpisi-pisikeses piiripunktis kahe pisi-pisikese küla vahel, siis küllapnaeraksin minagi nagu too horvaat oma pisi-pisikeses putkas! Eestlane, soomlaneja belglane tahavad kolmekesti jala suhteliselt suvalises kohas Euroopa Liidupiiri ületada! Noneh – on vast koomika! Aga seda me tegime! Ja Horovicest saimekenasti rongile. Järgmise situatsioonikoomikana olid rongis kõik istmed kolmekaupa, justkui teades, et meie reisiseltskond ühe võrra kahanenud on! Selpäeval saime kõvasti naerda!

Ljubljana oliküll kena, kuid Zagreb trumpas selle igal juhul üle! Juba vaksalihoone oli arhitektuurimälestis ja üleüldse tundusid kõik majad kangesti kenad ja suurejoonelised. Zagrebis elab pea miljon inimest, see annab tunnistust linna suurusest ja küllap seetõttu oli ka ajalooline linnasüda uhke ja lai! Meie hostel paiknes jälle kenasti keskel, meid tervitati soojalt (kuigi külma toaga) ja vastuvõttev neiu oli igati abivalmis jagama kaarte, brošüüre ja nõuandeid. Ta oli väga vaba tütarlaps ja kõigele oli tal vastus olemas: "Shiiiiit!" Seda passis öelda nii Amanda-loo peale kui ükskõik millise muu lause lõppu! Märkamatult sisenes see keeleliselt mitte just kõige kaunim väljend ka meie kõnelustesse ja absoluutselt iga kord sai selle peale jälle naerda, oh seda lusti!

Zagrebi katedraal ja uhke kirik parlamendihoone kõrval

Nagu elamusi veel vähe oleks olnud kobisime linna peale nagu turistid muiste! Kaart meil küll oli, kuid seletused mõtlesime ise välja stiilis "Horvaatia rahva jaoks väga oluline mõõgaga mees posti otsas pronkshobusel". Katedraal tundus ka uhke, hiljem saime teada, et seda ümbritsenud müür oli järjekordselt "üks paremini säilinud ei-mäleta-enam-mis-ajastu müüre Euroopas"!

Niisama jõlkudes jäi meie teele ette "Lõhkiste suhete muuseum" (Museum of Broken Relationships), mis nime järgi wikitravelist tuttav tundus. Astusime sisse (vaatamata lähenevale pimedusele olid uksed ikka veel valla) ja ... oh! 2011. aastal kandideeris see muuseum Euroopa aasta muuseumi auhinnale, kuid saavutas vaid nominendi staatuse. Kumu sai laureaadi-tiitli 2008. aastal, kui ma nüüd neid kahte võrdlen, siis Kumu on küll vahva, aga see muuseum! See muuseum!!! See polnud mingi muuseum, see oli lihtsalt sõnulseletamatu! Näitus koosnes tavaliste inimeste lugudest, kes saatsid oma untsuläinud suhtest killukese muuseumisse ja rääkisid oma loo. Rongipilet, mida kunagi ei kasutatud, armsama näritud oliiviseemned, kell, mis näitab idaranniku aega, kallima kingitused, kirves, millega raiuda tükkideks möödunud armastuse mööbel, mõni foto - palju lugusid! Iga lugu südamlik, liigutav ja aus! Mõni kurb, teine naljakas, kolmas traagiline, neljas omaeluline. Kõik see kokku haaras 100% endasse. Selles muuseumis lugesin tõepoolest KÕIK kirjeldavad tekstid ja eksponaatide selgitused läbi. See oli nii - nii - nii liigutav ja aus. Nii - nii - nii liigutav ja aus. Elan ikka veel selle muuseumi meelevallas. Kellel iganes peaks võimalus avanema, külastage!

Eestlaste leiutis

Kuna parajasti oli käes neljas advent ja meie kodutee viis üle all-linna peaväljaku, siis sattusime pärast jõuluturu läbimist kontserdile! Olime end kostitanud kohupiimapallidega, et kohalikku kultuuri jälgida (Belgia šokolaadipoiss Stef lihtsalt ei suutnud loobuda sellest tumedast kastmest, mis maiustega kaasnes) ja mugisime nüüd mõnuga Horvaatia rütmide taktis. Folklooriansambel laulis, prõmmutas jalgadega ja tegi paar kiiremat tiiru tantsupõrandal. Kõik kokku oli päris slaavilik ja vahva, saime kohe kultuuriannuse ka kätte ;)

Õhtu Zagrebis

Esmaspäev 19.12 – vanaema ja vanaisa

Esmaspäevaks plaanisime suuremat sorti tutvumise Zagrebiga ja Stefi sünnipäeva väärilise tähistamise. Minu alateadvuses pesitses küll aimdus, et esmaspäeviti võivad mõned muuseumid suletud olla, aga õite pea jõudis täiesti aktuaalsesse teadvusesse tõdemus, et Zagrebis on KÕIK muuseumid esmaspäeviti suletud. Noneh, seda rohkem aega niisama jalutamiseks ja linna nägemiseks! Oli teine ikka veel täitsa kena! Reisi üks tähtsündmustest saabus tänaval nimega "Ulica Nikole Tesle". Nikola Tesla!!! Taas kord ei mõistnud kaaslased mu vaimustust, aga mina olin lihtsalt joovastuses sellest Horvaatias üles kasvanud pronksisest mehikesest posti otsas, kes omal ajal tegi energilisi tegusid nii et terve ilm teab ja mäletab (välja arvatud mittefüüsikud)! Oh, oli vast vinge!

Mina ja kuulsus!

Stefi erisoov oli külastada Mirogoj surnuaeda, mis vaatamisväärsuste nimekirjades on raudne esinumber. Kuna aega meil jagus, siis istusime kohalikku linnaliinibussi ja sõitsime keskmest kaugemale. Püüdsime küll Stefile kinnitada, et NII vanaks ta nüüd ka veel ei saanud, aga ta jäi endale kindlaks. Arhitektuuriliselt oli kalmistu tõepoolest tähelepanuväärne - mastaapsed müürid ja hooned, muus osas erilisi üllatusi ei pakkunud.

Mirogoj peasissekäik

Kuna aega ikka veel jagus, siis otsustasime sõita veel sutsu kaugemale Karukindlusesse (Medvedgrad) Medvenica mäel. Sedakorda istusime trammi (ikka vaja uusi kogemusi saada!) ja sõitsime lõpp-peatusesse. Sealses lörtsisajus tõdesime fakti, et Zagrebi ühte peamisesse vaatamisväärsusesse sõidab lausa 3 bussi päevas ja viimane neist lahkus 10 minuti eest. No mis parata, sõitsime sama targalt linna tagasi.

Ilm oli külm, mõnel juba varbad märjad ja kõht kõigil tühi. Seetõttu maandusime ühte päris peende söögikohta ja lasime hea maitsta horvaadi spetsialiteetidel (kõik teised kohad olid lihtsalt kinni)! Söök oli hää, kuid magustoiduks olime juba varakult veel vingema koha välja vaadanud - The Cookie Factory! Armas pisike kohvik, mille lett erinevaid küpsiseid täis! Šokolaadipoisi unelmate sünnipäev, nagu ta ise tabavalt märkis, ja teisedki jäid rahule! Nagu superluks küpsistest üksi veel vähe oleks olnud, tellisime endale jäätisevõileivad, mis tähendas kaht küpsist põhjaks ja kaaneks ning nende vahel mõnusalt paksu kihti jäätist! Ajee, taevas maa peal! Võtsime vastu otsuse ka oma riikides sellised kohvikukesed avada (pool Euroopat oleks kohe vallutatud, laienemisvõimalused Brasiiliasse ülisoodsad)!

Stef on rahul, mina olen rahul, Jukka on nii rahul, et ei mahu pildilegi!

Pärast pikka päeva läksime tagasi hostelisse ja kohtusime taas Shiiit-neiuga (vabandust väljenduse pärast). Uurisime õhtuste aktiviteetide võimalusi (olime valmis, et ega esmaspäeval midagi suurt ei toimu, isegi muuseumid olid ju eranditult kinni) ja ta joonistas meile kohe kaardile parimad baarid ja ühe tasuta kontserdi, mis üldse mitte kaugel meie ööbimiskohast aset leidis. Kui päevane lörtsi- ja jäätisekülmus seest kaduma hakkas, seadsimegi sammud kohta nimega "Sax", kus toimus kollektiivi Ljetno Kino esinemine. Omaenda tarkusest poleks me sinna küll kunagi läinud, veerand tundi pärast kontserdi algust sisse astudes, oli peale meie baaris veel ca 3 inimest ja bändist kippu ega kõppugi. Jäime siiski pidama ja olime valmis tunnikese või paar ootama, et tõeline pidu pihta hakkaks. Tegelikult saime aga ainult 20 min jutustada, rahvast kogunes vaikselt juurde ja siis tulid ka muusikud! Kontsert oli vahva: peamiselt horvaadikeelne ja ilmselgelt väga popid laulud, sest kõik üürgasid kaasa (me vaatasime niisama imestet nägudega), sekka ka mõni ingliskeelne hitt. Jagus rütmi, viisi, hoogu ja lusti! Meile meeldis ja teistele kuulajatele ka! Kui tundsid kiusatust ise slaavilikult keerelda, siis otsi myspace'ist lisa ;)

Teisipäev 20.12 –Kerli, Piilur Kai ja Kolleeg Liina (viimane on olnud kõige figureerivam tegelane mu detsembrikuus!)

2h ja 50 minutit und, äratuskell, hambahari seljakotti, häid jõule Jukkale ja raudteejaama poole teele! (Jukka istus Zagrebist kohe lennukile ja põrutas otse Soomemaale.) 9h ja 1 min rongisõitu ja JUBA me olimegi tagasi Innsbruckis! Tõdesime Stefiga raudteejaamas, et see oli kohe päris puhkus: seiklusrikas, ajaloone, kultuurine, pidune, lõputute fotomälestuste ja lugudega, mida teistele edasi rääkida. Ja tagatipuks olime koju jõudes ütlemata väsinud nagu ühele õigele puhkusele kohane! Väsinud ja õnnelikud :)

Niki

2011-12-21T22:53:00.001+01:00

Ohohohoo,

olen Innsbruckis tagasi! Siin on vahepeal lumi maha sadanud ja näeb juba päris talve moodi välja! Möödunud reis oli oh-kui-äge! Jagus nii ajalugu, kultuuri, seiklusi kui nalja! Luban endale juba teist päeva, et võtan kätte ja panen teie jaoks parimad palad kirja, aga praegu on jagunud aega ainult puhkamiseks ja jõulutoimetusteks - mõlemad tähtsad ja vajalikud asjaajamised :)

Enne reisi saabus olümpiavorm! Sinine - peaks sõitma küll! Minu pärast võib nüüd talv ametlikult saabuda: mul on olemas uued kindad, müts, soe jope ja suusapüksid, pusa ja kaks pluusi! Lisaks saadeti mulle ülevaade Eestist, et teaksin, mida oodata. Nüüd siis tean, et Eesti taasiseseisvus 1991. aasta septembris, et meie jaoks on väga olulised nelipühad, et me laulsime end vabaks, et suhtlusel on oluline kasutada tiitleid, et kommikarbid tuleb avada kohe pärast saamist (nõustun!), et me soovime üksteisele "jätku leiba", et me joome Vana Tallinnat, Saare õlu ja hõõgveini, et meie tähtsaim spordiala on judo, kuigi ka rattasõit ja suusatamine on popid. No näed siis, nii võib ju päris targaks saada!

Hõõgveini osas tasub märkida, et enne Sloveeniasse põrutamist pidasime Alžbeta ja Katerinaga maha ühe korraliku jõuluõhtu! Alustasime jõuluturul punšiga ja lõpetasime ühikas hõõgveiniga :) Täitsa mõnus, juttu jätkus kauemaks!

Täna olen tegelenud ainult ühe ja teisega. Puhkuse aeg - kulub ära! Hommikul vaatas kalendrist vastu Maris - see oli tore! Maris on äge, lahke ja vaba, ei põe, saab hakkama, küpsetab, on lõbus ja pealekauba veel sitaks ilus ka :) Seda teavad isegi sutsu vindised prouad Viljandist! Maris on tükike minu Tartu perest, temaga saab teha lollusi (a la veesõda Paalajärves või tekiilaõhtu Tartu Vaimuga) ja ajada elutarka juttu. Kui suur igatsus peale tuleb, siis joon Marise kingitud maasika teed ja meel läheb rõõmsamaks! Nüüd on aeg unne minna, et hommikul keegi uus kalendrist vastu vaataks ja mu päeva särama lööks!

Isa

2011-12-14T20:49:00.002+01:00

"Tubli töö semestri vältel..." blaah, jaah, isegi minu tänane päevakangelane ISA teab, et reaalsuses käib see lause alati ümberpöördult ja kõlab: "Tubli töö sessi vältel muudab semestri puhkuseks!" Nüüd on tunne nagu oleksin eelnevad kaks ja pool kuud vaba Erasmuse-elu kolme päevaga tasa teinud. Kui inimesed mulle otsa vaadates märgivad, et näen natuke väsinud välja, siis vaatan mina neid veel kauem ja küsin, kas tõesti ainult natuke?

Kui esmaspäeval õhtuni koolis olla ja teisipäeval enne koitu üles tõusta, et eksamiks korrata, siis on hommikuseks funktsioneerimiseks laboris vaja kohvi. Selle abil saab lõunapausil eksami suhteliselt edukalt tehtud, kuid pärast eksamit otsejoones pipettide ja tardsöötmete maailma tagasi pöördudes, tabab täielik motivatsiooniline oimetus, mistõttu õhtu venib jälle pikale. Parajasti siis, kui oled viimased kultuurid kappi kasvama pannud, kõik ära koristanud ja juba kitli kotti pakkinud, selgub, et tuleb ka kõik tänased andmed arvutisse lüüa ja graafikutesse vormistada. Selle tulemusel saabub absoluutne vaimutühjus. Suudad ainult koduni kulgeda, viiendal korrusel sõprade poolt valmistatud õhtusöögi kiiremas korras nahka pista, lisajäätiseportsu paluda ja siis vaikselt oma tuppa voodisse vajuda. Seda kõike selleks, et järgneval hommikul jälle enne kukke, koitu, alpilehmi ja teisi pudulojuseid ärgata ja tänaseks labori lõpueksamiks valmistuma hakata. Kohv on kohustuslik, hommikused toimetused bakteritega kulgevad paraku sellele vaatamata teosammul, lõunapausiks võib praktilise osa siiski tehtuks lugeda. Natuke rahu ja siis algab eksam. Kirjutan nii palju kui tean, arvutada vähemasti oskan! Tõele au andes on selleks ajahetkeks lõppenud igasugunegi jaks muretsemaks nende asjade üle, mida sa ei tea. Kui ei tea, siis ei tea, nii on.

Lõpuks on kõik läbi. Sõidan pärastlõunal koju ja tahaks bussis magada. Söön. Lähen magama. See aitab.

Siin ma nüüd olen. Natuke juba toibunud. Vaikselt hakkab ka muu maailm peale ülikooli minu juurde tagasi pöörduma ja meelde tulema. Näiteks saabusid ükspäev minu postkasti virmalised, teine päev aga Päkalt ja Pikult Stuttgardi kaudu saadetud jõulukingitus, mis nüüd riiulis oma aega ootab! Ja minu päevakangelaste saaga on saanud igahommikust täiendust esmalt Anna-Liisa ja seejärel Isa näol! Anna-Liisa ilmselgelt ei rahuldunud eelmise korraga, kui ta ainult pooleldi pildile pääses ja au teistega jagama pidi, nii et tore oli teda kalendris uuesti kohata. Isa on niikuinii alati hea kohata! Homme teen ainult ilusaid ja häid asju, ei muretse põrmugi millegi pärast ja magan nii kaua kui ise tahan (st äratuskella võib julgesti 5 tundi hilisemaks kruttida)! Ah, praegu tuli mulle meelde, et natuke ikka pean homme veel ka muretsema, aga ainult kella neljani, siis saabub mõningane vaherahu ja ehk kunagi ka selgus, mis edasi saab. Lühiajalised plaanid näevad igatahes ette reedel Innsbruckist Ljubljana poole starti, sealt Zagrebisse põrutamist ja uuel nädalal siia tagasi jõudmist. Ootan-ootan-ootan!

Maanus

2011-12-12T21:35:00.004+01:00

Hommikul unise peaga kalendri-Maanusele otsa vaadates mõtlesin, et mida see siis nüüd tähendab? Et tantsin täna kellegagi ringmängu "Onu Maanusel oli seitse poega..."?

Aga ei, ma arvan, et mu päevakangelased reaalselt saadavadki mulle mentaalseid vaibe, sest nii palju kui tänasesse pole enam ammu mõnda päeva mahtunud. Ja Maanus on ju teada tuntud selle poolest, et teeb pidevalt tööd või ajab mõnd muud tähtsat asja. Nüüd olen puhta sooda, lähen magama, homme õpin eksamiks ja teen praksis veel viimased katsed, täna olime lihtsalt hüperaktiivsed ja saime niiii palju tehtud, lisaks potsatas mulle veel üks iseseisev uurimus kaela (nagu mul veel vähe päevaplaanis oleks olnud!), aga seegi sai õhtuks valmis. Jess, üks päev möödas, kaks asjalikku veel ees. Vaikselt unistan neljapäevast kui kõik (KÕIK) läbi saab, rääkimata reedest, aga küllap sellest jõuan teinekordki jutustada.

Tänase päeva KÕIGE TÄHTSAM TEADAANNE: kui sinul on lõustakaustas oma konto ja sa arvad, et MA TAHAN MINNA NELJA MÄE TURNIIRI KAEMA, mis jaanuaris Innsbruckis aset leiab, siis ole hea, mine sellele lehele ja klõpsa sõnale "Meeldib" pildi all, mis on tehtud möödunud talvevaheajal minu maakodus Soomaal. Oli ütlemata rahulik talvepäev ja päike andis endast ainult aimu. Natuke taevasina on märgata, muidu on aga maailm mattunud pehmesse talvesse!

http://www.facebook.com/photo.php?fbid=295337413843711&set=o.205160139508913&type=1&theater

Eerik

2011-12-11T21:41:00.001+01:00

Uus nädal on peatse algamas: sellesse mahub veel mõni päev laborit, veel palju katseid-analüüse-hindamisi-pangepanemisi-ülekordamisi-kaalutlemisi-kaalumisi-pipeteerimisi, veel üks eksam, veel üks teine lõpetav töökene-eksam, veel koosviibimisi ühikarahva ja muidu sõpradega ja nädala lõpus ehk ka veel reisimist. Esialgu tuleb aga kontsentreeruda kõigepealt homsele, siis ülehomsele ja seejärel kolmapäevale. Pärast saab juba jõulud peaaegu alanuks lugeda :)

Tundub, et advendi puhul figureerivad minu kalendris noormehed - eelmine nädal Märten, nüüd Eerik. Eerik on nii pikk, et temasse mahub ära kõik, mida sa vähegi ette oskad kujutada! Ta on ühekorraga müügimees, tarkpea, koolitaja, esineja, sportlane ja mis kõige tähtsam - lihtsalt hea sõber! Eeriku saadetud konspektide abiga sain zooloogia eksami ühe! Ja siinse skaala järgi võib selle üle uhke olla (nad on hinnetele valelt poolt lähenenud) ;)

KRISTIIIIIIINA

2011-12-10T20:28:00.001+01:00

Kikuga oleme paar parajaid! Käime koos koolis, mõtleme koos ilusaid mõtted, teeme koos nalja ja lollusi, itsitame koos, joome koos teed ja sööme koos kooki! Järgmisel aastal läheme koos pärast loengut Wernerisse ja veedame lihtsalt head aega! Kiku on Uskumatu, Hullumeelne, Tore! Temaga saab Genklubis matemaatikuks hakata! Kikuga saab tegelikult teha ükskõik mida, ta on isegi nõus sinuga kaks nädalat järjest varahommikuti linnukesi kuulamas käima! Praegu õpib tema Leedumaad tundma ja mina Alpe, aga õige pea oleme jälle koos teistega Tartus, et elada just nii nagu on õige ja hää! Kallistan sinusse maailma rõõmu, kallis Kristiina!

Kaidi

2011-12-09T16:25:00.001+01:00

Raamatukogu, õues hämardub. Olen täna juba kolme erineva laua taga istunud, nii vahelduse mõttes, nüüd panin konspektid kinni ja vaatan inimesi. Õpivad. Eranditult. Mõni ringutab, mõni vahetab paar sosinat möödakõndiva tuttavaga, aga muidu ei midagi. Tundub, et semestri keskpaiga sess on käes, hommikul kümnest oli terve pearaamatukogu peale kaks vaba kohta, mille hõivasime mina ja Alžbeta, nüüd on ruumi rohkem, huvitav, mis nad pärastlõunal vähem õpivad? Ei tea, kas siin ongi ainult üks korrus? Vähemasti hoiavad nad selle 2/3 ööpäevast avatud - ometi kord mõistlikult kaua! Mõtted enam ei jookse. Kõht on tühi. Kaidi on Setumaa võrkpallur. Tore. Seirab.

Hääd lambad

2011-12-08T15:06:00.001+01:00

Tere tibununnud siit ja sealt poolt merd (kes ei taha tibununnu olla, siis niisama tere talle ka)!

Te olete kindlasti põnevusse suremas, kes ometi oli eilne superstaar! Ootamine tasus ära, sest neid oli suisa hulgi - teate küll, kuidas nende hääde lammaste ja laudaga on. Seega - trummipõrin - Maris aka Paul, Evert vana tantsulõvi ja müügimees, Sille tubli majandaja ja pildi peale trügisid poolest saati veel ka särasilm Anna-Liisa ja kord juba figureerinud kolleeg Liina!

Leida hommikul kalendrist nii palju häid inimesi tõotab head päeva ja nii läkski. Hommikul sisse ei maganud, praksis väga hulle prohmakaid ei teinud (mõned väiksemad käivad asja juurde), uusi teadmisi tuli jälle kuhjaga ja õhtuks oli tunne, et mõnest asjast saan juba aru! See on hea tunne ;) Kuna mikrobio instituut pidas isekeskis jõulupidu ja saatis tudengid varem koju, siis avanes minul võimalus Johanna ja bioloogia õpetajakoolituse üliõpilastega jõuluturule minna. Ilm oli muidugi sobilik - päev otsa ladistas sadada, kui hommikul oli veel lume moodi lörts, siis õhtul puhta vihm! Aga ega see meid ei seganud: rüüpasime Glühweini, rääkisime juttu ja olime niisama läbimärjad. Ühtlasi kaesime Krampuseid, kes tänavatel ringi kolistasid ja trummide saatel tantsu keerutasid. Krampused nimelt on kuradikesed, kes tulevad Püha Nikolausega kaasa, viimane toob häädele lastele maiustusi, esimesed aga hirmutavad pahasid lapsi ja on muidu koledad tegelased. Nende üleni karvaste hiiglaslike sarvede ja koledate nägudega elajate kätte ei tasu sattuda! Nii palju kui vadistavatest tirooli neiudest aru sain, olevat see vaid siinsele piirkonnale iseloomulik komme, nii et tagatipuks olin eile ka kultuurne ;)

Täna - parampapapaaa - vaatas kalendrist vastu Tanel! Taneliga sain tuttavaks juba meie esimesel rebasteõhtul, kui ta ZumZumis minu kõrval läpparist loodusfoto.ee uusi pilte vaatas! Hiljem selgus veel, et ta teeb oma Nikon D300-ga nii hea energiaga klõpsatusi, et nende arvelt jalgrattaga nii sõita saab, et üldse väntama ei pea. Vot nii vinged pildid tal ongi! Lisaks on ta suurepärane meteo praksi paariline: täidab su töölehe ise ära, kui selle kogemata tema kätte unustad ja vastamisel oskab alati midagi tarka kosta, nii et minu ülesandeks jääb lihtsalt ilus olla! Kui Tanel kallistab, siis nii hea haardega, et kondid ragisevad ;)

Täna on siin jälle riigipüha, tähistatakse Neitsi Maarja käima peale saamist. Sel puhul on vaba päev ja kõik inimesed tormavad poodidesse jõuluoste tegema. Päris huvitav komme, peaks mainima. Mina olen hoopis ninapidi konspektis, lähen toon veel raamatukogust õpikuid juurde ja puhkuseks saan oma tšehhikatega kokku, et jälle kord kooki süüa. Figuurile ei mõju siinviibimine sugugi hästi, aga ülekaalulisus just ka ei kohuta, nii et ma ei lase end häirida! Ilusat püha ja kohtumiseni homsete superstaaridega!

Kärdupärdu

Liina

2011-12-06T21:08:00.001+01:00

Liina on minu kõige parem kõige vanem õde, aga mitte temast ei tahtnud ma täna rääkida, vaid hoopis oma kõige ainumast suunakaaslasest Liinast! Tema vaatas mulle täna hommikul kalendrist vastu (jah, ärkasin seekord piisavalt vara, et isegi kalendri avamiseks aega leida!) ja ma arvan, et ta erialased võimed ja mikrobioloogilised vaibid aitasid mul täna praktikumis ellu jääda. Võiks isegi öelda, et hakkama saada. Ja kui nüüd juba liialdamiseks läks, siis päris hästi hakkama saada!

Olin sutsu paremini ettevalmistunud, sain sutsu paremini aru, milleks kõik need lahused-autoklaveerimised-kontsentratsioonid ja lasin endale kõike läbi ja lõhki seletada. Nüüd teavad kõik (k.a. laborituutorid, kes niisama jõlguvad ja vaatavad, et keegi pahandust ei teeks), et olen puhta loll ja kogenematu, aga ega siis tõde tasu varjata! Pealegist on minu arust tähtis selliste tööde puhul algusest lõpuni aru saada, et pärast mingit lollakat viga ei tekiks (ala unustasid midagi steriliseerimata) ja põhi peab olema tugev. Sellega seoses oleksin ma muidugi võinud läbida kõigepealt üldise laborikursuse ja seejärel mikrobioloogia praksi algkursuse, aga ma läksin lihtsalt kohe asja kallale. Ja nüüd nad siis saavad seda mulle kõik järgemööda ja mitu korda rääkida, õpetada ja vajadusel kätt hoida. Ehk nad väga ei pahanda?! Nendel hetkedel kui mul mõte veel töötab, kõht veel ei korise, keelest veel aru saan ja mõikan, mida ning milleks teen, on päris äge. Eriti kui katse ettevalmistamise asemel juba midagi reaalselt mõõta saan või - veel parem - bakterikesed ööga suureks on kasvanud! Siit moraal: tuleb korralikult ette valmistada, alati küsida ja rahulikult järele mõelda! Püüan nii homme ka talitada :)

Aga muus osas on mul nüüd salarelv hispaanlaste vastu! Neid võib edasistel aegadel tõenäoliselt sagedamini köögist leida, sest pärast viimast pidu oli Frau Vanaraud pehmelt öeldes vihane kui härg, tapetseeris lifti kõikvõimalike ametlike märkustega ja sulges elutoa igaveseks ajaks (semestri lõpuni) kõigile pidudele ja muudele koosviibimistele. Noneh, ikka juhtub, ei tasu üle reageerida, eksole! Igatahes hoiduvad neil päevil targemad inimesed koridori astumast, kui ukse juures puhastuskäru märkavad ja ninaga õhust keemiat haistavad. Parem natuke aega Vanaraua silma alla mitte sattuda! Kui aga kellaaeg nii kaugel on, et õhk puhas, siis on köök jälle parim kogunemiskoht! Ja nüüd minu salarelv, kuidas endale seal ruumi teha - põdrasamblikutee!!! Kas ma olen teile viimasel ajal öelnud, et MINUL ONGI MAAILMA PARIMAD SÕBRAD?! Täna hommikul oli minu postkastis suur ja paks ümbrik, käekirja ei tundnud, saatjat polnud märgitud. Aga tasus mul ainult pakk avada ja nägu läks kohe naerule, sest Kristjan Geograaf saatis endakogutud teematerjali, aitäh-aitäh-aitäh! Seest läheb kohe soojaks, kui seda teed joon või kirja loen! Küllap tulen ikka varsti koju tagasi - nii häid sõpru ei saa ju maha jätta!

Seoses minu vanaema sünnipäeva ja Soome iseseisvuspäevaga edastan teile ka järjekordse filmisoovituse. Kes ei pelga tüüpiliselt aeglasevõitu Soome algust, vahepeal veidralt kahtlaseid Soome põliskultuuri töötlusi ja lõpetuseks hullupööra itsitamaajavat Soome huumorit, see vaadaku "Rare Exportsi". Kui meie teise advendi puhul selle jõulufilmi kasuks otsustasime (Jukka oli juba mitu korda ettepaneku teinud ja me alati viisakalt keeldunud), siis ei osanud me arvata, et esimeste kergelt võikate kaadrite peale saksa religioonitudeng Thilo püsti kargab ja ruumist lahkub, samuti ei osanud me arvata, et filmi lõpuks olin mina diivanil kõveras, pisarad silmis ega suutnud naermist lõpetada. Ainus formuleerunud lause kõlas: "You, Finnish, are such a weird nation!" Ja seda puhtast rõõmust! Kaege perra:

Mari,

2011-12-05T22:40:00.001+01:00

oled sa kunagi poole ööni voodis surmväsinult uneta lebanud, sest Keegi Lollakas manustas eelmisel päeval topeltkoguse kofeiini?

oled sa kunagi öösel mõelnud, kui jama see küll on, sest hommik on varane?

oled sa kunagi silmad avades imestusega avastanud, et polegi enam väsinud vaid kenasti välja puhanud?

oled sa kunagi äratuskellale pilku heites mõelnud: "MIDAAA???"

oled sa kunagi 1h ja 45 minutit sisse maganud ilma kordagi kella kuulmata?

oled sa kunagi nii kiiresti hambaid pesnud, et neutriinod ka kahvatuksid?

oled sa kunagi taksoga kooli sõitnud?

oled sa kunagi taksos esiistmel jogurit kugistanud?

oled sa kunagi 30 minutiga oma voodist linna teise otsa jõudnud?

oled sa kunagi oma esimesel laboripäeval (ainult) 15 minutit hiljaks jäänud?

Mina nüüd olen. Labor oli muidu tore - ei saanud midagi aru, lasin kõigil endale kõike 3 korda üle rääkida, pipeteerisin, tegin esmatutvust bakteritega kui teised juba vanad tuttavad olid, stressasin teadmatuses. Aga mul on külma närviga paariline, kes teab, mida teha ja ei pahanda, kui mulle põhitõdesid üle seletama peab. Ja põhilisi töövõtteid näitama. Ja kõike ise tegema. Aga mina oskasin selle eest homseks kõik arvutused ära teha! Kui ma end sellest praksist läbi närin, siis olen hullupööra targem kui praegu! Ja tegelikult oli kõik korras, välja arvatud hommik.

Kes veel ei tea, siis Mari on minu kõige parem keskmine õde ja ma arvan, et ta on sisse maganud ja sama kiiresti hambaid pesnud (see on ilmselt geenides), aga takso osas pole ma nii kindel. Kuulub täpsustamisele!

Head ööd nüüd, katsun homme vähe varem ärgata ja bakteritega vähe rohkem tuttavaks saada (aga mitte lähemalt, sest üks neist pole väga sõbralik!) Adjöö!

Märten

2011-12-04T18:21:00.001+01:00

Kes viimaste päevade postitused hoolega läbi luges, võis ehk täheldada kahte fraasi: õhtu edenedes saab selgeks, kui palju tegusust pühapäeva mahub ning läksin peole. Mina igatahes täheldasin nende järelmõju, mistõttu tänane päev möödus topeltkoguse kofeiini, paljude tühjade pilkude ja kaotsiläinud keeleliste oskustega esmalt ninapidi konspektis - peadpidi voodis, teisalt köögilaua taga seltskonnas oleledes. Pole siin paljut rääkida - eilne pidu oli aus, ühika elutoa laest tuli arusaamatul kombel üks tala alla, hommikul oli köök kleepuvam kui eales varem. Ühesõnaga normull! Palju tähtsam uudis on see, et tänane päevakangelane on Märten! Ma arvan, et esimese aasta jooksul vahetasime temaga umbes sama vähe lauseid, kui minul täna peas mõtteid on olnud. Hiljem aga selgus, et temagi võib üsna jutukaks osutuda, nalja visata ja niisama muhe olla. Peale selle voltis ta mulle ükskord loengus flaierist triiksärgi, mis mul praegugi märkmiku vahel on! Ja kikilipsukollektsioon on tal ka uhke! Vot selline sell!

Triin

2011-12-03T17:45:00.001+01:00

Nagu lubatud, sai tänasest palju tegusam päev kui eilne, sest veetsin enamuse ajast olümpiamängude vabatahtlike koolitusel. Võin nüüd täie uhkusega öelda, et olen IYOG NSV TA EST. Umbes sellistest lühenditest koosnesid kõike tänased slaidid, püüa siis meelde jätta, et IYOG on First Youth Olympic Games, NSV tähendab NOC Services, millest NOC tähistab National Olympic Committee't, TA on lihtsalt Team Assistant ja EST on hurraa-hurraaa Eesti! Nende tähtede tegelik tähendus selgub ilmselt jaanuaris, aga praegu tundub, et minu ülesandeks saab koos ühe Austria neiu Annaga Eesti tiimi eest hoolitseda igal võimalikul moel ja käia nendega kaasas, kus iganes neil meid vaja poleks (mis tähendab omakorda, et meil on juurdepääs peaaegu kõigile üritustele ja territooriumitele, rääkimata tasuta transpordist, telefonist ja lõunatest)! Pole paha, eh?!

Koolitusel jagati rohkesti infot, natuke nänni ja nähti kõvasti vaeva, et 130 erinevat rahvuste olümpiakomiteede juurde määratud vabatahtlikku ühtseks tiimiks sulandada. Ja kuigi ma üldiselt pole eriti tutvumismängude fänn, siis pean tunnistama, et tänane tõesti töötas! Kui päeva alguses ei saanud ma veel sugugi pihta, mida tähendab YOG DNA ja kahtlustasin, et see on mingi korraldustiimi eriline luba või juurdepääsukaart, siis nüüd võin küll öelda, et kuskil nukleotiidide järjestustes on mullegi olümpiatunne sisse kodeeritud. Juba ootan, millal kogu see uhke värk pihta hakkab, et kõigest ise osa saada! Hämmastav, kuidas lihtne team-building üritus võib nii palju motiveerida! Eks ma olin ennegi positiivselt meelestatud (miks ma muidu vabatahtlikuks läksin), aga tänane andis sellele palju-palju juurde! Änks! Rääkimata nendest uutest tutvustest, mida niiviisi saab :)

Kui ma seal saja teise inimese keskel audikas istusin, turgatas mulle järsku pähe, et unustasin kalendris uue akna avada! Oo ei, kuidas saab olla, et sa ootad seda terve päeva ja õhtu ja öö ning siis hommikul lihtsalt unustad! Koju tulles avasin esimese asjana kalendri ja mulle naeratas vastu Triin! Tema muusikaliste saavutuste või oskuste kohta ei oska ma küll midagi kosta, aga seda ma tean, et see neiu jõuab hämmmastavalt palju! Käia ülikoolis, käia teises kõrgkoolis, käia tööl ja lisaks olla pidevalt koduste juures - uskumatu! Ning kõikidesse tegemistesse jagub tükike ta südamest, et hoolitseda nende eest, kellel parajasti abi on vaja. Suure südame ja empaatiaga neiu :)

Side lõpp, läksin peole!

Marion

2011-12-02T22:54:00.001+01:00

on tänase päeva kangelane! Tundub, et siinsed superstaariotsingud kisuvad väga muusikaliseks, sest sarnaselt eilse peategelasega on ka Marion läbi ja lõhki lauluinimene! Kui ta parajasti kooriproovis ei lõõrita, siis ajab ta vähemasti koori asju, et teistel hea laulda oleks! Muuhulgas on Marion THE Seelikuinimene, sest minu silmad on teda ainult korra pükstega näinud (hommikul vara maateaduste praksis telgist väljudes)! Väga sihikindel tarkpea :)

Mina võtsin täna päeva vabaks: magasin kuni ärkamiseni, sõin hommikusöögiks kooki (Sergio pakkus, ega ma siis ei hakanud ära ütlema!), pesin mitu masina- ja kausitäit pesu, täitsin külmkapi uuesti söögikraamiga ja naatukene lugesin praksi juhendit ka. Aga ainult natuke. Poest tagasi tulles sain rõõmuga aru, et mul on 5 banaani, millest ühe sõin kohe ära, seega neljale oli vaja veel rakendust leida. Nii juhtuski, et Mišal ju oligi parajasti pott supiga tulele tõstetud, Jukka pani suurest näljast ühe banaani nahka ja ülejäänutest keerasime mõnusa koogi kokku. Õhtusöögiks ühines meiega ka Cecilia ja kõik said kõhud täis! Pärast viskasime elutoa diivanitele pikali ja vaatasime hollywoodi seebikat. Mõnus kui saab niiviisi vabalt elada!

Homme tuleb kindlasti tegusam päev ja õhtu edenedes saab selgeks, kui palju tegusust pühapäeva mahub! Püsige lainel ka uue päevakangelase valikul - mina olen küll juba põnevuses ;)

Evelin

2011-12-01T22:29:00.001+01:00

Siinse sooja sügisilmaga võib täiesti ära unustada, et detsember juba käes! Ega mulle polekski vist meelde tulnud, aga lõustakaustas hakkasid teated päkapikkudest kuidagi sagedaseks saama, nii taipasin minagi kalendris uue lehe keerata ja teate, mis seal ootas - jõulukalender! Täie õigusega avasin esimese päeva saladusteloori ja selle varjust astus lavale EVELIN! Oh, oled mu tänase päeva kangelane, äge! Kes Evelini ei tunne, siis teadke, et tegemist on ühe igavesti vahva naerusuuga, kes muuhulgas valab end muusikasse ja valdab tublisti saksa keelt (Liebe Kärt oli väga paljulubav algus!). Tore, et mul täna temanimeline päev oli! Tahaks juba teada, kes homme tuleb!

Sellesse Evelini-päeva mahtus päris mitu asja. Esteks tõmbasin hommikul sukad jalga ja kleidi selga (Evelinile nii sobilikult, eksole) ja nüüd õhtul imestan, miks ma seda küll tihemini ei tee, sest kleidis on ometigi palju parem elada kui teksastes! Kõpsat-kõpsat kooli, kus ootas mind loeng Entwicklung und Evolution, mis algas eile ja kestab nüüd semestri lõpuni. Hea meel on tõdeda, et kuigi õppejõud kiledel ainult pilte näitab, siis on täitsa arusaadav, millest ta räägib ja konspektki tuleb üsna arvestatav! Poolteist tunnikest kuulatamist ja olingi juba kodus tagasi, et veel kiirelt materjalid silmadega üle lasta, lõunatada ja pärast seda korralikult leiba luusse lasta, sest ei tohi end ometigi enne õhtut ära väsitada. Jaa, sest evolutsiooni-aine alguse tingis zooloogia-aine lõpp ja teadupärast on ainetel kuri komme eksamiga lõppeda.

Kõige paremini selgeks saadud väljend zooloogia loengust on unglaublich spannend (uskumatult põnev). Seda ütles õppejõud Kullatükk (Schatz) vähemasti igal kohtumisel ja parematel päevadel rohkem kui korra (kuigi Pruxi eksoledele jäi siiski kõvasti alla). Eks tal olnud õigus ka - selgrootute hulgas kohtab ühtkomateist, mis silmad suureks ajab ja imestama paneb, mis süsteeme kõik olemas pole! Pildid on enamasti lihtsalt puhas silmailu, väljaarvatud paelusside omad, nende kõrval on mul konspektis märkus: Paelussid. Uhh, koledad pildid, mille pea näeb välja nagu habemeajamisaparaat. Need, mida soolikatest välja võetakse. Öäkk! Amüsantseid märkmeid konspektist leiab veelgi:

Aaaaaa. Midaaa???

Üldse ei kuulanud, no ma ei või!!!
Pildid olid nunnud nagu kõrvalolev joonistuski.

Ausalt öeldes ma ei kuulanud eriti. Rääkis erinevatest paljunemisviisidest ja -organitest. Inimesed naersid, ma ei saanud aru. See ämblike näide oli vist midagi huvitavat..?
Kõik naeravad - jälle.
"Unglaublich spannende Dinge"

Tegelikult oli sisukaid märkmeid ikka rohkem kui niisama mõtete ülestähendusi, aga neid ei hakanud ma teile ometi edastama. Küllap jõuate ise kord mõnda sobivasse loengusse või teate juba praegugi, kus asub vihmaussi närvisüsteem või millised on tähtsamad Tiroolis leiduvad vähilaadsete rühmad. Kindel on see, et neid asju täna eksamil ei küsitud, millest oli muidugi kahju. Aga see-eest küsiti 21 teist asja, millest vähemasti 20 küsimust olin eelmiste aastate materjalidest juba lugenud. Ja teades mind, võite isegi arvata, et olin korralikult ette valmistunud! Sellepärast ma väga ei muretsenud, kui kella kuuest eksamiruumi sisenesin ja tunni pärast väljudes ammugi mitte. Teadsin täitsa mitut punkti, putukate südameasjad jäid küll vähe selgusetuks, aga tuleb välja, et neil on süda peaaegu saapasääres, nii et ega ma väga millestki ilma ei jäänud. Ühesõnaga võib nüüd selle aine tehtuks lugeda - hurraaa! (Ajaloolise tõe huvides tuleb märkida, et pärast olen-väike-armas-erasmus nägu tegemist oli mul lubatud kasutada oma sõnavara-lehti ja eksamil tuleb üksjagu kasuks, kõik mõned sõnad endale paberi peale ÕIGES JÄRJEKORRAS ära tõlkida - näiteks muna-vastne-nukk-valmik on päris hea järjestus :))

Üks suur asi jälle selja taga, istusin bussi ja sõitsin linna, et (olümpia) vabatahtlikult kinno minna! Piletid tehti meile välja, nii et mõtlesin, et üks korralik linateos sobibki eksami tähistamiseks hästi! Filmi nimi oli "In Time" ja jutustas jälle veidi ulmelise loo ajast kui kõige kallimast varast. Vürtsitatud püstolipaukude, põgenemiste ja otseloomulikult armulooga. Kokkuvõttes oli täitsa tore, kuigi pean ütlema, et saksakeelsed pealelugemised on ikka veidrad! Usun, et originaal oleks parem olnud, ei tea, miks nad siin kõike üle tahavad rääkida?!

Nüüd olen õnnelikult koju maabunud, hispaanlastel on jälle köögis pralle, aga õnneks olen ma koridori teises otsas ja minuni "ühikahõng" ei ulatu, kui siis ainult homme hommikul kööki astudes, aga loodetavasti siiski mitte. Homme ma magan ja saan uue kalendriakna avada - kellest saab järgmine superstaar? Püsige lainel!

Hea

2011-11-25T17:32:00.001+01:00

Minu Tartu pere :)

Head asjad juhtuvad ikka korraga!

Vanavanemate kirjad, minu Tartu pere üliarmsad videotervitused, professori-onu vastus, oliivid (tõsi, nende saabumises oli süüdi mu enda väike käeke, mis need poeriiulilt korvi tõstis), uued teadmised selgrootutest (lameusside juures julgen nende headuses kahelda) ja meelerahu. Missest, et teised on praegu Viini linna iludusi kaemas - täna on minul siin hea! Ja homme on minul ühe mäe otsas hea! Ja suur headus päädib ükspäev kohupiimakoogiga, aga täna on köök hispaanlasi liiga paksult täis, et sinna mahtuda.

Kõike head teile - olete kallid!

Alguses oli süsteem

2011-11-24T13:44:00.001+01:00

Siis tulid molekulaarsed meetodid.

Nagu näha olen järgmiseks eksamiks valmistumise ette võtnud. Võite arvata, kui palju langeb õpimotivatsioon, kui vaatad kriitilise pilguga üle oma ained, valid neist prioriteetsed välja ja selgub, et parajasti käsil olev aine nende hulka ei kuulu. Samuti annavad teadmiste omandamisele tubli põntsu eelkäijate poolt liiga korralikult koostatud konspektid, mistõttu ise pole enam mõtet uut kirjutama hakata (loe: ega puhtalt teise konspekti lugemisest ju targaks ei saa). Aga sellele vaatamata olen viimasel ajal üksjagu palju tunde raamatukogus veetnud ja parima õpiplatsi leidmise nimel erinevate laudade taga istunud. Olgu nende laudadega kuidas on (mõni on lihtsalt aknale lähemal), raamatukogu aknad on silmapaistvalt mustad! Küllap see hoiabki pilgu paremini paberites! Asun siis nüüd tööle. Õppida saab niikaua, kuni John jaksab: praeguste andmete järgi 3h ja 20 min - läks!

Protokoll

2011-11-19T22:48:00.001+01:00

OPERATSIOON: Sihka-Sahka

KUS: Obergurgl Ötztal Austria

MILLAL: laupäev, 19.11.11 9:30 - 16:30

KES: Team Damage: Kärt (EST), Wim (BEL), Stef (BEL), Amanda (BRA), Matthijs (HOL), Stacey (UK)

FOTOTUVASTUS: /saabumisel/

TUNNUSMÄRK: must Seven Summitsi kiiver

JUHTLAUSE: "Brain damage looks uglier than a helmet"

OSKUSED: 3/6 olematud, 1/6 põgusad, 1/6 korralikud, 1/6 professionaalsed

PLANEERITUD ÕPPETÜKID: raskuse jalalt jalale kandmine (tuleb tuttav ette, SH?), pööramine, pidurdamine, liuglemine lehena nõlvadelt alla

OMANDATUD ÕPPETÜKID: saabaste kinnitamine, suuskade jalga panek (läbitud korduvalt), kukkumine (läbitud rohkem kui korduvalt), mäest alla veeremine

UUENDATUD NIMETUS: Team Unstoppable Damage

MÕTTEKATKED: (1) pööra, pidurda! pidurda! pidurda! oooo - tere, maapind! (2) pööra, pidurda! pidurda! pidurda! jää seisma! - huuh! pööra, pidurda! pidurda, pidurda! jne (3) kuidas ma sellest mäest alla saan?!?!?! (4) mäed on ilusad!

TRAJEKTOOR: pöördel saavutatud maksimaalne laskumine 1 meeter, seejärel püüe saavutada horisontaalset sihti võimalikult aegalses tempos, et valmistuda järgmiseks pöördeks. Meeter meetri haaval siksakis allapoole!

VARASEMAD KOGEMUSED: ometi kord on mul hää meel, et Jaaguga a) kukkumistrenni tegime ja b) laskumistrenni tegime! See kulus marjaks ära!

TEISED MEIST: (1) Alles in Ordnung? (2) Are you crazy to come to these slopes for your first time? Jah, kõik on korras, olen lihtsalt suusahull.

EMOTSIOON: kui suusatada ka oskaks, siis oleks vist vahva küll! Hetkel võrreldav lehmaga libedal jääl!

MORAAL: tuleb harjutada!

LÕPPHEAKÕIKHEA: pärast jäiseid laskumisi kõrgustest (3038m) leidsin üles lastenõlva! Hurraa, seal sain isegi mina sihka-sahkatada, välja arvatud selle hetkeni kui selili raja kõrval lebasin. Aga polnud hullu, nüüd ma lihtsalt tean, mida inimesed mõtlevad, kui ütlevad pain in the ass.

Väljavõtted tänasest konspektist

2011-11-15T19:50:00.001+01:00

Virologie (15.11.11)

H-Chase Experiment (1952).

Rääkis hepatiidist, ei mõistnud, miks.

Oi, kuidas kirjutada oma mõtteid näoga, et ma tegelikult professorit kuulan! Tõstan lihtsalt silmad aeg-ajalt tahvlile, siis ehk läheb õnge. Aga ma ei saa aru a) ei sellest, mida õppejõud ütleb ega ka sellest, millest ta üleüldse räägib. Ja kuidas ma jäin 15 min hiljaks? On mul kell vale? Peab kontrollima.

Õppejõu jutust on arusaadavad ainult üksikud mõisted: Translation, Replikation, Matriz. Vähemasti olen neid kuulnud, aga olgem ausad, ei mäleta enam mõhkugi. Ja ometi valmistusin ma selleks (geneetika) eksamiks nii tublisti! Eks peab kordama, muidu ei kinnistu.

Ei tea, kas õppejõud juba mõistab, et ma temast aru ei saa ja aru saada ei püüagi. Keerulisi asju peab ikka arusaadavas keeles õppima. Mida ma talle pärast loengut ütlen:

inhaltliche und sprachliche Kenntnisse sind nicht ausreichend
Können Sie mich abmelden
Ich bin Erasmus
Ich werde es bestimmt nicht schaffen.

Kirjutan, teen nägu nagu konspekteeriks, tegelikult ei saa midagi aru. Uhh, ma ei mõista teda ikka üldse :P See loeng on kindla peale (!!!) minu nimekirjast väljas. Päris naljakas, võib veel tund aega mittemillegagi tegeleda, siis pean esinduslik olema. Pršhh, ma ei kuula midagi.

ZELLKERN - rakutuum

Tiutiutiu, jutt on vist muidu põnev, aint ma ei saa mõhkugi aru. Aga õppejõud on muidu tore, kuigi räägib liiga kiiresti ja hääldusel on ka huvitavaid külgi. Näh, ta räägib vist tõesti huvitavat juttu, jama, et ma mõhkugi aru ei saa.

Õppejõud vaatas mulle just pikalt otsa. Oo ei, ta kas sai aru, et ma ei saa midagi aru või siis imestas, kuidas ma nii loll olen, et midagi vastata ei oska.

SPLAISING, alternative splaising

(joonis replikatsioonist, transkriptsioonist ja translatsioonist vastavate ensüümidega erinevatel viirustüüpidel)

Opapaa, mis ma ikka kaasa mõtlen, nkn aru ei saa. Aga need asjad, millest ta praegu räägib, on olulised. Vähemasti sellest saan aru.

Mida ma täna õhtul teen? Tahan korralikult süüa. Riis ja guljašš salatiga? Vb.

BASENPAARE=aluspaarid

die wichtigsten Krankheitserräger muss man wissen!

Ei tea, mida see +/- tähendab?

PAPOVA - Papilloma, Polyoma, Vakuolisierendes Agens

Audika kella järgi on veel pool tundi loengut järgi, minu kella järgi 45 min, ei tea, mis kell õppejõul on. Pean varsti hakkama esinduslikuks.

Jaa, küsimus on ikkagi selles, KUI targaks ma tahan saada...

IMPFSTOFF - vaktsiin?

Aega on veel 15/30 min. Või siis 3.

Siinkohal lõppes loeng ja kandsin esinduslikul moel juba ette väljamõeldud laused õppejõule ette. Tjah, ta oli küll sõbralik, tore ja lubas mind leebemalt hinnata, aga vabandasin end välja tõsiasjaga, et kui tahan sellest asjast ka ARU SAADA, siis pean seda ka arusaadavas keeles õppima. Ja kui tudeng tahab asjast tõesti aru saada, siis ega õppejõul ei saa ju selle vastu midagi olla! Nägemiseni, Hubertus, oli tore, aga sa räägid liiga kiiresti liiga keerulistest asjadest. Ja ma olen kõigest Erasmus!

Tähtsaid tähelepanekuid II

2011-11-14T16:48:00.000+01:00

Teaduskonna raamatukogu sulgemiseni on jäänud 31 minutit. Seejärel avaneb võimalus liikuda edasi pearaamatukokku või koduse söögi-/õpilaua taha. Pole veel otsustanud, millise variandi valin, aga küllap kõhutunne mängib valiku langetamisel oma osa.

Minu esimene eksam on nüüd siis tehtud. Peas on juba mõtteid, mis valesti läks, aga üldiselt võib vist rahule jääda. Eks saab näha, muretseda ei viitsi.

***

Muidu oli mõnus päev, käisin poes, registreerisin kokanduskursusele (ootan juba väga!), üliõpilastalitluses andis tädi mulle pastaka, sest ma ei viitsinud enda oma kotist välja võtta. Tänasin ja lisasin, et kirjutan sellega täna eksamit, ehk toob õnne. Seepeale andis tädi teise pastaka veel, sest see on pehmem ja käsi ei väsi kirjutamisel ära. Noneh - tore!

****

Kui kõrvadesse eesti muusikat lasta, siis võib juhtuda, et hakkad tänava peal kõigepealt naljakaid lugusid laulma, siis kisub jalg tantsusammu ja lõpuks itsitad niisama. Oh sa poiss, on Pullu mulle kallis! Ühtlasi on tark tegu arvutisse toredaid pilte salvestada ja neid siis ühtelugu vaadata! Teeb meele rõõmsaks! (Isegi kui elu mõne koha pealt endiselt ebameeldivalt ebaõiglane on.)

*****

Naljalugu Salzburgi toomkirikust: ukse juures seisev onuke reguleeris lõbusa energilisusega sisenevaid ja väljuvaid turistimasse. To the left, to the left, to the right, to the right! Parajasti väljudes kõlas hüüe Baby on board ja pidime lapsevankri taga pisut ootama. Onuke küsis, kust pärit oleme ja kuuldes vastuseks Estonia, vastas rõõmuga: "Tere hommikust, Erki Nool!" Hohoo, olin üllatusest sõnatu! Astusin lapsevankri järel kirikust välja, imestasin äsja juhtunu üle ja jäin seisma tänaval musitseeriva harfimängija kõrval. Parajasti oli käsil viis: Joo, sõber, joo, joo ennast täis kui siga! On vast maailm!

******

Ülim tarkusetera tänaseks eksamiks läbitöötatud kirjandusteosest "Grundbegriffe der Biometrie" (R. J. Lorenz, Gustav Fischer Verlag 1992): "Ein schlecht geplanter Versuch kann auch durch Biometrie nicht gerettet werden!" Tõlkes: "Sitast saia ei saa!"

Ülevaatlik

2011-11-13T19:21:00.001+01:00

Võiks arvata, et pikk vaikus tähendab a) nii kiiret elu, et kirjutamiseks ei jää mahti, b) nina raamatus/klaviatuuris eksamiks valmistumist. Aga võta näpust - ei üht ega teist, mõõdukal määral siiski mõlemat!

Ega enam täpselt ei mäleta, kuidas kõik alguse sai, aga igal juhul leidsin end teisipäeva pärastlõunal Jukkale köögis selgitusi jagamas, kuidas tuleks kõige parajamal viisil võid suhkruga vahustada ja laua peal reas olevad komponendid koogiks vormida. Koostöö sujus - pirukas tuli nii hea, et Cecilia nõudis ilmtingimata kordustegu! Sissetöötatud retseptid on ikka mõnusalt lollikindlad (Jukka ärgu tundku end viimasest märkusest puudutatuna). Enne meie suurejoonelist kooki, panime aga ühise ühika-seltskonnaga nahka potitäie risottot, mille veini, naeru ja toidulõhnade keskel viienda korruse köögis kokku keeranud olime. Kui kaheksa inimest koos ühes köögis on, siis paratamatult on seitsmel lõbus ja üks sibab ringi, et kõik ikka retsepti järgi läheks! Uskuge või mitte, aga see viimane polnudki mina! Igatahes peab jälle märkima, et koostöö (7+1) sujus ja risotto tuli absoluutselt maailma kõige juustusem ja kleepuvam asi, mida ma söönud olen! Maitse oli igati esmaklassiline ja naeru jagus terveks õhtuks!

Gravitatsioon ei ole nii kleepuva asja jaoks (peaaegu) mingi probleem!

Lõbu ja toitu jagub kõigile!

Kolmapäevaste kordaminekute hulka võib lugeda statistika praksi, kus käisime läbi kodutöö ja mul oli õnnestunud ühtkomateist täkkesse tabada! Hurraa, eks ma nägin vaeva ka! Aga ikka on hea tunne, kui millestki aru saad! Selle tähistamiseks suundusin Erasmuse järjekordsele filmiõhtule. Seekord oli tegemist Austria kinoga, mis jättis kahjuks küll kustumatu ent mitte nii meeldiva mulje. "Kondionu" (Der Knochenmann) on täpselt nii ebameeldiv film kui pealkiri arvata laseb, seega ma parem ei postita treilerit! Meie enda ühika filmivaatamine (need on siin sagedased) oli palju vahvam ja "Mr Nobody" kuulub mööduvast nädalast saati minu lemmikute hulka! Kellel on huvi kaevuda eksitentsialismi sügavustesse ja otsida "õiget teed", see leiab täispika filmi ka SinuTorust üles!

Kui pool nädalat oli juba isekeskis mööda läinud, hakkasin pisitasa ka õppimisele mõtlema. Tegelikult oli see mul varemgi plaanis, aga te ei kujuta ette, millise põntsu annab innukusele avastus, et eksam kestab 30 minutit ja on materjalidega. Suure põntsu! Sestap oli enam kui küll alles neljapäeval raamatukogu mustadest akendest välja ja statistikateooriasse sisse vaadata. Kui sulgemiskellaaeg kätte hakkas jõudma, pakkisin asjad sülle (sest kott peab ukse taha jääma!) ja läksin üsna soodana oma koridorisse ootama jäänud kotti otsima. Ta ootas mind küll, tublidik selline! Raamatukogu ukse taga küsis keegi minu kõrval istunud noormees, kas ta mind õppimisel väga segas. Tegin suuri silmi - mina ei pannud midagi tähele! Huvitav, kas ehk oleksin pidanud hariliku asemel pastakat kasutama, et konspekti joonimisel vähem müra teha?!

Kui sa juba ühe päeva õppinud oled, siis ilmselgelt kulub väike reisuke kosutuseks ära! Plaanisime Katka ja Betkaga reedel Salzburgi sõita, ilusate ilmade tõttu kerkis minu mõtetesse ka matkaplaan, aga teadupärast annab targem järele ja eksamiks valmistumisel võib see tarkus ju ära kuluda! Nii siis ikkagi Salzburg - Mozarti linn! Ma ei tea miks, aga järjekordselt oli täispilvitus ja udu nagu Veronaski. Kindlusetornis ütles audiogiid kõrva, et meie ees avaneb suurejooneline vaade kogu Salzburgile - nonoh, suurejooneline vaade ulatus peaaegu kolmanda majani (kunstiline liialdus, eksole)!

Linn udus

Need mu kaitseingli siidised tiivad olid seekord tõesti tihedad, küllap sellepärast võib ka päeva igati õnnestunuks lugeda! Käisime linnas ringi, külastasime paari kirikut, kindlust, lossiaeda ja viimaks ka Mozarti sünnikodu. Mul on nüüd temanimeline harilik pliiats, millega kindla peale eriliselt trillerdavad-sillerdavad kompositsioonid noodiraamatusse ilmuvad ;)

Õhtupimeduse saabudes pakkisime end jälle rongi peale, imestasime, kui vähe me tegelikult näha jõudsime ja vajusime ÖBB pehmetesse toolidesse / akadeemilistesse kirjandusteostesse (rong ON sama hea õppimispaik kui buss). Tõsi ta on, et käies kolme noormehega Veronas, kellest kahel+minul on kodutöö tegemata, jõuab palju rohkem näha kui kahe hästi ettevalmistunud neiuga Salzburgis. Lisaks sain teada, et minu poolt suurt imestust pälvivad keisrilossid ja kuld-kard-saalid sõbrannasid Tšehhist ahhetama ei pane, sest nad on neid terve lapsepõlve pidanud külastama. Nojah, näed siis, kultuuride erinevus!

Vabade reedete juures on kõige parem see, et neile järgneb veel terve nädalavahetus! Laupäeval ilmutasin siinses Erasmus-mõistes erilist tublidust ja õppisin jube korralikult. Õhtul sai selle eest natuke tuulutada, sest järjekordne suuremat sorti ühikapidu tõi uusi tutvusi, mõõdukalt tantsurütme ja pakkus meeldivat vaheldust! Tänane hommik venis küll seeläbi pikemaks, aga ega kiiret ju polnudki! Käisin veel korra turul, ostsin saapad ja olen nüüd peaaegu suusa-valmis! Nipet-näpet veel ja saabki mäele minna, põlved hakkavad juba vaikselt värisema!

Selline nädal oligi. Natuke üht, natuke teist, kokkuvõttes tunduvalt rahulikum kui kõik eelmised, kuigi siiski üsna tegus. Hoidke mind ikka oma eludega ka kursis, kodust või kodustelt sõpradelt on alati hea uudiseid saada, teeb meele rõõmsaks! Ilusat elu!

PS: kellel mahti ja lusti, saab rohkem kaeda siit ja siit.

Tähtsaid tähelepanekuid

2011-11-05T14:32:00.000+01:00

Õues on nii soe, et jope võiks peaaegu koju jätta ja ainult kampsuniga ringi lipata, aga see-eest pannakse üles jõulukaunistusi ja linna tähtsamatel platsidel on kuusepuud püsti! No mida-mida?

**
Jalutasime Katkaga Iglsis, mis on väiksemat sorti linnaosas Innsbrucki servas. Jõudsime parajasti keskväljakule kiriku, kohvikute ja moodupoodide vahele, kui kiikasime ühest keldriaknast sisse - vastu vaatas kümmekond pullimullikat! Selle peale võiks vist öelda: "Loomad elutoas!"

***

Olin väga õnnelik, kui leidsin kohalikust poest moosipurgi, mis polnudki läbinisti tarretanud! Kahjuks oli see aga üsna maitsetu lurr, mistõttu targa inimese õpetusel turule kobisin, õunu ostsin ja nüüd ehivad mu tuba ja vastavatud moosiriiulit 6 imearmast purki päris korraliku moosi :)

****

Turult võib leida muudki väärtuslikku - täna näiteks ostsin 18 EURiga suusad. Punased! Järelikult sõidavad! Pikkus peaks ka enam-vähem klappima ja teadjamad inimesed ühikast ütlesid, et põhjad on korralikud! Ohohoo, ma ei tea küll siinsetest suuskadest miskit, aga tundub, et kehv diil see just polnud ;) Hurraa!

Tuul pajuokstes

2011-11-04T21:54:00.000+01:00

Tuli välja, et eileõhtune makaroniports ei osutunudki mitte kokanduslikuks laiskuseks, vaid hoopis süsivesikutelaadungiks tänase matka tarvis! Mäletate veel elutarkust soojast kampsunist ja korralikest võileibadest? Tõelise Alpi fööni all paindudes kulub lisaks suure kraega kampsunile ka puff, müts ja kapuuts ära! Oli vast päev!

Kõik algas nii umbes 900m pealt, kuhu meie teada linnaliini, aga tegelikult siiski natuke ka maaliini buss mind ja Katerinat sõidutas. Lootsime leida kaardi või plaani ja selle järgi tipu vallutada, miskipärast kõndisime aga kõige suuremast ja tähtsamast turistimajast pahaaimamatult mööda ja võtsime sihiks lihtsalt esimese mäe otsast paistva kiriku. Sinnani jõudsime päris hõlpsasti, kirik oli traditsiooniliselt kummaliselt kuldne, tuju hea!

"Kärt, teeme midagi naljakat!"

Edasi kõndisime ülesmäge mööda suusanõlva. Vaikselt hakkas tõusma tuul ja meist mööda rühkinud vanahärra tiroolisest lausejupist tabasin sõna "föön" - jajaa, soe mägedelt alla orgu puhuv tuul! Võtsime jutuvadina saatel nõlva päris parajas tempos, tuulevarjuks oli aga hea jopehõlmad koomamale tõmmata ja peale mõningast vantsimist andsid sääremarjad endast üsna tugevasti märku. Sestap oli suur õnn leida autotee ja otse üles tõusmise asemel kruusaseid sik-sakke mõõtma hakata.

Mõõdukas föön

Eks see vist ole ikka nii, et mida kõrgemale tõusta, seda ilusamaks lähevad vaated ja seda rohkem kukud ahhetama. Täna igatahes läks küll nii! Vantsisime-vantsisime-vantsisime, tegime pilte, puhkasime, ajasime juttu ja iga sammuga üha enam imestasime tuule üle. Kuna kaarti meil polnud, siis kõndisime teeviitade järgi tipu suunas, teadmata täpselt, kaugel see asuda võiks. Õnneks olime üsna vara alustanud, nii et ajahätta ja pimeda varju polnud kartust jääda. Aga teadupärast tuleb pärast tipu võtmist ka kuidagi alla tagasi saada, nii et kella tasub siiski jälgida.

Jõudsime suusatõstuki lõpp-punkti kella üheks. Sõime suletud restorani meeldivalt tuulevarju pakkuvate uste taga lõunat ja pakkisime end tipu-vallutuseks korralikult sisse. Sildi järgi olevat minna veel tund. Siiski olime veidi ärevad, sest taamal mustasid hiiglaslikud pilved ja mõõdukas tuuleke oli kasvanud juba Eesti mõistes maruks (Internetiavarustest leidsin tänase päeva graafiku tipus asuvast ilmajaamast - keskmiselt 25, iiliti 30 m/s - seda oli tunda ka)!

Tee lõpp (petekas, järgmine käänak lihtsalt!)

Tuleb tunnistada, et tee tippu oleks olnud vägagi meeldiv, kui seda tuult ees, taga ja mõlemal küljel poleks olnud! Vahepeal tekkis tunne, et "kivi kotti" kuluks tõesti ära! Aga kus häda kõige suurem, seal naer kõige lõbusam! Itsitasime samm-sammult aina rohkem, sest ei saa ju olla, et tuul meid lihtsalt pikali puhub! Nõnda lõbusalt jõudsimegi tippu, kus üllatus-üllatus sai tuul muidugi veel paremini lõõsata! Tipupildid jäid seetõttu üsna kesiseks, sest kuigi fotokas päris ära ei lennanud, siis kätt paigal hoida ka ei saanud. Mälusse said salvestatud aga järjekordsed superilusad vaated, pilvedest läbikumav päike maalis kaljud soojadesse toonidesse ja rahulolu oli sõna otseses mõttes mäekõrgune.

Patscherkofer 2246m

Põgenesime tipust üsna kiiresti, sama võib öelda ka alla jõudmise kohta, kokku võttis aga tänane matk siiski kenakese 7 tundi aega, nii et olime päris kutud, kui kord bussis maha istusime. Lisaks pühale allikale, selle tarvis ehitatud kirikule ja mägedele-mägedele-mägedele nägime ära ka siin asuva olümpia bobikelguraja. Mäest alla tulles on ju hää vaadata, et kus see parajasti asub ja siis oma teekond õigesse suunda rihtida. Nägime nikerdis-monstrumi (paremat sõna ei osanud leida, oli teine sihuke kahtlane volgendav uss mäenõlval) ära, lisaks kaesime veel paari sõitjat ja ühte treenerit, kelle seljale oli kirjutatud "Austria" - oli vist tähtis onu. Jäime päevaga ülimegahüpersuper rahule! Kodus sõin ära sellise hunniku võisaiu (enne õhtusööki), et poleks arvanudki, et veel õhtust ka süüa jaksan! Oli vast päev! Vägev!

Jep, selline tunne ongi vahet pidamata!

Asjaajaja

2011-11-03T22:25:00.000+01:00

Märkamatult on esimene kuu täis tiksunud! Täpselt kuu aega tagasi läksin esimest korda Innsbrucki ülikooli ja hakkasin esimest korda kõiki asju ajama. Küllap vist nende sündmuste mälestuste tuhinas olen viimaselgi ajal rohkem asjalik olnud ja ühtelugu silmipidi klaviatuuris või ninapidi paberites. Plaanid vajavad tegemist ja asjaajamised ajamist, siis saan edaspidigi uskumatuid lugusid kogeda ja teile neist jutustada!

Pärast maalilist laupäeva veetsin pühapäeva koos saksa geograaf-geoloog Caroliniga, et korraliku turistina Innsbrucki vaatamisväärsusi külastada. Neid siin juba jagub, nii et leidsime mõlema jaoks uusi paiku, arhitektuuri, kujusid jne. Õhtu naelaks oli Strudel-Café, mille menüüst selle ainuõige väljavalimine oli ebaõiglaselt raske. Minu valituks osutus mooni-pohla struudel ja, oi, Mari oleks rahule jäänud, sest midagi nii moonist pole ma küll veel elu sees näinud ega söönud! Paar pohla oli ka! Igatahes maitses hästi, isegi mulle :)

Päris hirmus kuju minu kõrvaltoast!

Esmaspäeval ootas ees natuke statistikat, poodlust ja õhtul halloween. Kuna minu ühikas on ka inglasi, siis nägi plaan ette köögis kohtumist ja brittide moodi pidutsemist, et seejärel koos linna minna. Õhtu oli sõna otseses mõttes õudne! Esteks olid nii mõnedki kostüümidesse täie innuga panustanud (ja nad ei maskeerinud end nunnudeks kõrvitsateks), teiseks on brittidel kombeks kohe täie rauaga õhtut alustada, et siis paari tunni pärast juba laua all / voodis olla. Peab mainima, et nii juhtus ka meie seltskonnast mõnega, mina siiski ei loomastunud ja läbisin kõik joomamängud edukalt jõhvikamahlaga - pole paha :)

Teisi- ja kolmapäev olid siin jälle pühad ja kool jäi ära! Opsassaa, on vast vabadus! Sel puhul mõtlesin natuke õppida, tuli aga välja, et Internet on nii suur, et kui ükskord otsast vaatama hakkad, võid vabalt kaks päeva jutti vaadata. Teisipäeva õhtul pääsesin siiski sellest Virtuaal-Asjandusest välja ja läksin ühikakaaslaste + nende Tirooli sõpradega õhtustama. Söögikoht oli päris omamoodi armas ja vist ka austriapärane hütt, kus süüa sai igatahes ausalt! Minu šnitsel kattis sõna otseses mõttes terve taldriku! Õppisin ka käepärast sõnavara alustades traditsiooniliste toitude nimetustega ja lõpetades erinevate marjasortidega (šnapsivalikul). Liiga palju siiski keelt ei praktiseerinud, sest kõigil oli käes juba õhtu ja siis ei lähe saksa keel enam mitte üks teps, aju pole selleks lihtsalt loodud!

Kolmapäeva pärastlõunal sõitsime Katkaga Innsbrucki järjekordsesse Feriendorfi Axamsisse, kus elab Katka buddy Anna. Axams on lihtsalt nii armas nagu need kõik linnalähedased asulad! Palju eramaju, 1-2 kirikut, sõnnikulõhn kohalikest taludest ja põllud kuni mägedeni (ja mäed on ju kohe sealsamas)! Lisaks on Innsbrucki saabunud sügis, nii et loodus võtab juba kenakesti jumet! Jalutasime linnakeses, tegime tiiru metsarajal, jõime veel Anna juures teed ja olime oma pärastlõunaga jälle väga-väga rahul!

Mina ja Anna

Täna pühendasin rohkemasti aega statistikale, sest uskuge või mitte, eksamini on jäänud 11 päeva (vähemasti üle nädala)! Suures asjade ajamise ja kirjade kirjutamise tuhinas saatsin siis juba ka siinsele mikrobio professorile kirja teatega, et ma võiks nüüd küll tulla nende uurimisgrupiga tutvuma, ise ta ükskord kutsus. Juhtumisi oligi tal täna aega ja pärast mitut mitte nii meeldivat raamatukogus statistika seltsis veedetud tundi astusin professori-onu kabinetti sisse. Õnneks olin ma väheke enda jaoks selgeks mõelnud, miks ma sinna lähen. See tuli kasuks, kui Herr Mina-Olengi-Keskkonna-Mikrobioloogia küsis, millest ma siis kuulda tahaksin. Siinsetelt uurimissuundadelt libisesime sujuvalt tudengite praktikavõimalustele üle ja ennäe imet, minu osaval juhtimisel jõudsimegi sinnamaani, et professori-onu lubas oma töögrupi kriitilise pilguga üle vaadata ja kui veab, siis on seal kellegi käe all mullegi praktiseerimiseks ruumi! Hopsassaa, poleks ju paha! Tuleb välja, et täna oli päris tähtis päev!

Aga viimaste päevade pommuudis on ikkagi see, et sain kodust paki! Lisaks kaua igatsetud kitlile, suusapükstele ja sukanõelale kinnaste parandamiseks oli seal sees ka pakk Kalevi küpsiseid ja päts leiba! Ooo! Kui hea! Küpsiseid pole ma raatsinud veel avada (ma tean ju, kui kiiresti need haihtuks), aga leivast on küll üle poole läinud! Hoian seda oma toas riiulis, sest kööki ei raatsi jätta, mis sest, et sealgi saaks ta teistele kättesaamatult olla. Lisaks on ilmatuma hea enne magaminekut amps leiba võtta - lihtsad rõõmud :) Andsin hispaanlasele ka proovida, ta ei laitnud maha ega kiitnud heaks, no need hispaanlased ongi nats imelikud, ma ütlen!

Lisaks leivale, küpsistele ja asjalikule kraamile oli pakis Maailma Ilusaim Raamat. Aitäh, Mari! Ükskord me veel õmbleme endale kõik need kleidid-seelikud-jakid-mantlid! Aga seniks kanname kitleid, suusapükse ja parandatud sõrmikuid - need on ka mõnnad :)

Elu ja tarkus

2011-10-30T12:22:00.000+01:00

Täna kirjutan Marisele, et tuua tema õpin-õpin-õpin ellu natuke keskeuroopalist vaheldust :)

Alustagem Lõuna-Tirooli linnast Meranost, mis asub Itaalias, kuid on sellegipoolest puhta Tirooli identiteedi ja väljanägemisega, ametlikult kakskeelne (itaalia ja saksa) ning üsna sarnane Innsbrucki (mitte Verona)-ga. Külastasin seda suhteliselt pisikest linna reedel koos bussitäie erasmuslastega ja erinevalt eelmisest Itaalia-reisust, oli seekord kõik organiseeritud ja minul ka kodutöö tehtud!

Meran on Tirooli suuruselt teine linn ja 13. sajandist kuni 1848. aastani ka piirkonna pealinn, kuigi oma täie tähtsuse kaotas juba 15. sajandil seoses keisrivõimu kolimisega Innsbrucki. Vahemereline kliima lubab linnas kõrguda palmidel ja muudab Merano hääks pesitsuspaigaks tervise parandajatele, mistõttu on see traditsiooniline turistilinn ja saab põhilise tulu just nimelt kõikvõimalike sanatooriumite külastajatelt.

Meie reisi esimene peatuspaik oli Trauttmansdorffi loss ja botaanikaaed. Ilm oli superilus, aed supersuur, aga aeg kahjuks napp. Sellele vaatamata nautisin iga sammu, mis järjekordsete põõsaste, sügisvärvides puude, viinamarjapeenarde, roosipõõsaste, lillevaipade ja purskkaevude vahel astusin. Väga-väga ilus koht, kus võiks veeta vähemasti terve päeva! Pole siis ime, et Franz Joseph I abikaasa Elisabeth (Kaiserin Sissi) 19. sajandil selle enda elupaigaks valis!

<- Sissi oma aias, väga rahulik keisrinna, lausa staatiline, peaks mainima!

Trauttmansdorffi lossist on Merano kesklinna pooltunni tee jalutada, mida mööda keisrinnagi igapäevaselt olla patseerinud. Meiegi kõndisime siis mööda Sissi-teed linna ja tutvusime kohalike tänavate, arhitektuuri, kohvikute ja mõni ka kauplustega (aga üldiselt ma leian, et 6 EUR makaronipaki eest on suts palju tahetud, rääkimata siis itaalia moodukingadest või -kudumitest)!

Pärast linnatuuri ja vaba aega olime juba puhta kutud, kuid ees ootas veel Törggelen. Nii palju kui ma aru sain, on Törggelen traditsiooniline veinipidu, millega tähistatakse raskete välitööde lõppu ja pruugitakse esimest rüübet. Minu meelest oli see rohkem käärinud morss kui vein, aga ju siis nii käib! Lisaks nautisime traditsioonilist tirooli kööki ehk kõigepealt kruubisupp, seejärel hunnikuteviisi liha ja vorstikesi hapukapsaste ja knödelitega (viimased on suhteliselt omapärased muna-jahu pallikesed kõikvõimalike lisanditega alates pekitükikestest lõpetades spinatiga), rasvapirukad ja lõpuks kastanid! Ajee, meie kuuesest lauast neljale need eriti ei meeldinud, mis tähendas, et mina ja üks tädike, kes kuulutuse peale reisile kaasa tuli (tal polnud õrna aimugi, et see erasmuslastele on ja oli päris üllatunud, millisesse seltskonda ta sattus), saime terve kausitäie kastaneid ise ära süüa. Mulle need küll meeldivad, kuigi näevad välja nagu pisikesed küpsetatud ajud!

Holunderschnaps (leedriliks) ja elamusterohke päev tagasid suurepärase une tagasisõiduks. Innsbrucki jõudsime plaanitud üheteistkümne asemel alles üheks, kuid õnneks klappisid bussiajad siinse ööliiniga ja sain kiirelt koju. Tuleb tunnistada, et see käärind morss ja leedriliks andsid endast veel hommikulgi tunda, mistõttu laupäev algas üsna hiliselt ja uniselt. Et mitte ülemäära pingutada, otsustasin teha mõnusa nädalavahetuse ja nautida lähiümbrust Michaelalt laenatud ratta seltsis. Perekondliku traditsiooni jätkamise mõttes sai ratas endale nimeks Pune, sest a) meil on kombeks panna ratastele maitseainenimesid alates ajast kui ma oma esimest ratast millegipärast Kaneeliks kutsuma hakkasin (ma kujutasin ette, et ta on hobune), b) Pune peegeldab päris hästi siinsetel tõusudel saavutatavat jumet!

Tee viis esmalt mööda Inni kallast kord juba külastatud maalilisse Halli linna, mis nüüd sügispäikeses ja -värvides veelgi kenam paistis. Tagasiteeks valisin aga väiksemad külad, mis kipuvad siin ka nii kangesti armsad olema! Neid kutsutakse küll Innsbrucki Puhkuseküladeks, tegelikult on nad aga ikka pisikesed linnamoodi asulad vähemasti ühe kui mitte kahe kirikuga.

Võtsingi ühe künkatipu kiriku sihiks ja hakkasin ülesmäge minema. Vaatamata sellele, et sain lõpuks käiguvahetuse selgeks, lükkasin suurema osa ajast ratast käe kõrval, sest kes see ikka neid tõuse võtta jaksaks (treeningprogramm suht feilib, peab märkima). Kirik mäe otsas on hea sihtkoht, sest ära eksida on pea võimatu, küll aga võib juhtuda, et jõuad kirikuni, ainult et sind lahutab sellest paarkümmend meetrit püstloodis kaljuseina. Ja seda juba rattaga ei läbi... Olin sunnitud kõrvale keerama ja mööda suuremat teed edasi minema, aga minu õnneks jõudis seegi läbi pisikese metsa lõpuks kirikuni välja! Olin enda üle väga uhke, sest tee oli raske ja mina juba väga toon-toonis oma ratta nimega! Kiriku eest pingilt päikesepaistest leidsin aga grupi pensionäre, kellest pooltel olid kargud ja ühel oli üks jalg! Nii palju siis minu "suurepärasest saavutusest"! Ütleme nii, et eneseuhkus sai pisukese löögi, aga mäest alla siiski ei veerenud, vaid potsatas kiriku kõlvale karjamaale ja pärast imetabaselt häid võileibu oli jälle sama õnnelik edasi!

Veetsin seal lambakarjamaal päikesepaistes kenakese lõuna, nautisin vaadet ja olin niisama rahul. Selgus, et nii mõnigi perekond või loodusnautleja oli võtnud selle kiriku oma spatsiirgangi sihtkohaks, et ilusat ilma ära kasutada ja natuke looduses olla. Siinsetel lastel on ikka tõesti raske, sest "tappev loodusmatk" igal nädalavahetusel on palju tapvam kui Eestis (ja juba Eestis saab pärast esimest tundi vinguma hakata)! Mina igatahes ei vingunud seekord, vaid sõin oma võileivad ära, mõnulesin niisama ja asutasin siis mööda (nüüd juba õiget) teed tagasi koju. Võiks ju arvata, et rattast on vähemasti allaminekul kasu, aga tegelikult oli kindlam Punet jälle käekõrval lükata, sest olles kuulnud isa tudengipõlve lugusid "Lehmad teel", ei soovinudki nii väga pidurite kvaliteeti kontrollima hakata.

Aga tegelikult olid lehmad-lambad-hobused karjamaal või tarandis ja ei kippunud sugugi teele!

Veel natuke kruusateid põldude vahel ja olingi kodus tagasi, Punega ikka toon-toonis ja juba jälle puhta kutu. Usun, et esimese nelja nädala põhjal võib väljastada esimese tõeliselt suure elutarkuse: ükskõik kui väikest tuuri plaanid, tee korralikud võileivad kaasa ja pista kampsun nii kindluse mõttes seljakotti! Sest iial ei tea, millal järjekordse mäe otsas lõpetad :)

Ja nüüd, Maris, silmad särama ja nina tagasi konspekti ;) Ma hakkan ka varsti õppima!

Oh, Romeo, Oh, Romeo!

2011-10-27T23:14:00.004+02:00

Kui lähed kaasa Jukka, Stefi ja Matthijsega, siis võib juhtuda, et endalegi üllatuseks leiad end Itaaliast Veronast, kus lisaks toredalt lõunamaahõngulisele arhitektuurile ja pilvisele ilmale on ka ilmakuulus Romeo ja Julia rõdu, hunnikute viisi kirikuid, paar kindlust, imeilus linnapark ja otseloomulikult itaalia jäätis!

Pizza i Pasta!

Bonjourno!

Si-Si!

Sügis

Vaatan ülevalt alla

Linnapark

Shakespeare linnamüüris

Itaalia oli täitsa vahva! Asendan nüüd mõneks ajaks Maxmiliani Romeoga ja sõidan homme jälle makaronimaale, et seekord Merano värsket veini proovida. Pole paha :)

Habras ime

2011-10-24T21:04:00.000+02:00

Elu on habras ime.

Juhus on pime.

Head lugejad,

vaatamata egopaitusele, mis kaasneb teadmisega, et te minu elu nii heaks kiidate, et seda eneselegi igatseksite, palun teil nüüdsest jälle roosaks ja rõnnelikuks tagasi minna, unustades vahepealsed rohelised tundmused.

Ma väga tahaks loota,

et päevakoer ei oota,

millal ta lennata saaks liblikana,

sest kui ta ootaks,

siis tal poleks üldse aega päevakoer olla.

Viimased read pärinevad sellesamalt Indigolaste Sügismoosi plaadilt, mida nüüdseks juba eiteamitu korda kuulanud olen - enne ja pärast und, kooli sõites ja koju jalutades. Nendes on palju tabamist, katsun neid endaga kaasas kanda ja jaksumööda seda õpetust järgida.

Möödunud nädalavahetus tõi järjekordse mägederetke, mis seekord sai ka maailma ajalooga vürtsitatud. Nimelt sõidutas hollandlase Matthijase tubli neljarattaline mind, belgia Stefi, soome Jukkat ja tšehhi Michaelat Saksamaale, et külastada Kotkapesa Kehlsteini mäe otsas. Kotkapesa (võõrkeeli Eagle's Nest) on teemaja, mille NSDAP kinkis Hitlerile 50. juubeliks ning mis imekombel Inglise-USA pommitajatest puutumata jäi. Nüüd voorivad turistid sinna sadade kaupa kokku, et kalli hinna eest kullakarvalise liftiga mäe otsa tõusta ja siis maja kaeda, mis on küll originaal, et asustatud restoraniga ja seetõttu mitte nii muljetavaldav. Kindluse mõttes lugesin kõik sadapada infotahvlit läbi ja sain teada, et ehitustööd (ka tee-ehitus ligemale 2000 m kõrgusele kaljusse) kestsid 18 kuud ja nende käigus hukkus 10 inimest, Hitler ise külastas majakest vaid 10 korral ja tähtsaid külalisi võeti seal vastu vaid loetud kordadel. Nii et suhteliselt tagasihoidlikult huvitav kogu selle suure turistinduse juures.

Eesti, Soome, Tšehhi, Belgia, Holland Saksamaal

Sellegipoolest veetsin pool laupäeva ahhetades, sest teadagi - m ä e d (jah, mul on nendega teema)! Kehlsteini otsas ootas meid päris korralik lumevaip, mis tegi liiklemise üsnagi keeruliseks, sest rajad olid kinnitambitud lumest libedad. Sellise "hullu ilmaga" (päike säras kõik see aeg) ei läinud muidugi ükski turist sealtsamast algavale matkarajale, mistõttu olime looduses päris üksinda. Lumised männid, jääpurikad, millega kõhtu täita, vaated lähedal asuvale järvele, kaljudele, metsale ja taamal paistvale Salzburgi linnale - see seletab, miks iga viie minuti tagant kõlas kellegi suust sõnapaar splendid view. Lubatud 45 minuti asemel, pidasime kaljuõnarusse peitunud pingil ka lõunapausi ja veetsime matkarajal kokku ligemale kaks tundi. Järjekordselt nii ilus, järjekordselt nii kõikvõimas, järjekordselt imeline looduse kätetöö!

Matkarajal

Pärast emotsioonidest tulvil laupäeva ja kahe päeva vahel toimunud ühikapidu, tundus hea plaan veeta pühapäev vähe rahulikumalt. Seetõttu saime Katka ja Betkaga kokku alles pärastlõunal, et lasta ÖBB (põhimõtteliselt Deutsche Bahn, ainult et Österreichische Bundesbahn) ennast kaheksa minutiga pisikesse Hall in Tiroli linna sõidutada. Linn oli tõesti armas ja kena, kaarti meil küll polnud (nagu mingit sihtkohtagi), aga õige pea sai selgeks, et lisaks ca 10 vanalinna kirikule on siin ka järjekordne (Maxmiliani) kindlus, mis omab erakordset ajaloolist tähtsust, kuna seal vermitud keskaegsed hõbetaalrid olla ilmakuulsad. No näed siis, meil oli plaanis niisama jalutada, aga ikka sattusime otse ajalukku! Kui olime kindlusele ringi peale teinud ja otsustasime, et kolmest kirikust meile aitab küll, siis maandusime kohvikusse ja lasime kookidel hää maitsta! Ilmselgelt kordaläinud väljasõit :)

Maaliline tänavake Hall in Tirolis

Täna saan teatada edusammust akadeemilisel rindel: pärast statistika loengut ei olnudki ma otsast otsani kutu! Hurraa, kahtlustan, et sellel oli midagi pistmist ka eileõhtuse varase uinumisega. Seega lõpetan tänasekski, puhkama peab ka! Hoidke ennast ja kalleid inimesi ümberringi!

Elulised mõtted

2011-10-21T21:02:00.001+02:00

Eelmine jutt jäi pooleli kohas, kus pidin minema peole, sest kes ikka teisipäeva õhtul kodus istuks. Tuleb tunnistada, et peo kõige toredam osa oli see, kui istusime (järjekordse) tšehhi tüdrukuga eesruumis laua peal ja kirusime, mis meile ei meeldi: suitsetavad inimesed, halb muusika, aeg-ajalt õllega ülevalatuks saamine, pidev trügimine ja teiste seljas elamine. Sedasorti klubindused on nüüd mõneks ajaks peetud, linnuke kirjas, rohkem enam ei pea!

Üleüldse olen jõudnud arusaamale, et tegelikult võin teha täpipealt seda, mida tahan ja ei pea järgima ettekirjutatud malle või standardeid (tähendab, päris ekstremist ma ka ei ole ja ühiskonnatavadest loobuda ei kavatse). Ma ei pea talitama nii nagu teised heaks arvavad, vaid ikka nii nagu mulle endale meeldib. Kui tahan, võin ka terve semestri ühikas teed juua - kui olen seejuures õnnelik, pole midagi kahetseda! Ma ei pea külastama kuurorte või käima läbi lähiümbruse linnad - piisab ühest lehtedesse uppunud metsateest ja seegi on minu jaoks avastusretk, mida nautida!

Kõigi nende eluliste mõtete keskel saabus kohale minu järjekordne sünnipäevakink, mis laulis sügismoosisel häälel ja mängis Tartu tudengielulistel viisidel. Kui suurepärane! Tahaksin tsiteerida iga laulu Indigolaste vastselt moosiplaadilt, iga luuletust ja isegi Joosepi anekdoote! Õhtuks olin plaadi 2,5 korda läbi kuulanud ja leidnud sealt nii palju ilusaid mõtteid, mida endaga kaasas kanda ja tundma õppida! Suur-suur aitäh!

Lisaks elulistele mõtetele saab siin tegeleda ka akadeemiliste mõtetega: eriti zooloogiliste ja statistiliste mõttearendustega, tulevikus aga ka praktilisemate arendustega mikrobioloogia ja biogaasi vallast. Mõnes mõttes ootan laboritesse sattumist, teisalt ka pelgan, sest kogemust pole mul ju ollagi ja siinsed nõuded üliõpilasele on teistmoodi kui Tartus. Aga küllap jõuan nendega siis maadelda, kui aeg käes.

Kultuuri vallast käisime Katkaga jälle ühes muuseumis ja hiljem kohvikus, et selgitada välja linna parimad koogikohad! Zeughaus jutustas Alpide geoloogiast ja Tirooli ajaloost (see on peaaegu sama keeruline kui Eesti ajalugu kõiksuguste vabadusvõitluste, katkirebimiste, ühendamiste ja siis jälle katkirebimistega). Mul polnud õrna aimugi, mis siin mägedes tegelikult toimunud on, aga arvestades ka Tirooli keelelist ühtekuuluvust, siis hakkas pisut kahjugi, et see rahvas eri riikide vahele ära on jaotatud. Võib-olla neil endal pole kahju, ega ma ei tea, sest kes nendest tiroollastest ikka aru saab, räägivad ainult sch-sch-ng-nh-sch ja püüa siis midagi mõista!

Muidu jookseb siin elu oma rada (jooksurajad on siin endiselt korralikud, sõltumata tujust või suunurkadest), iga päev on ikka uus, aeg-ajalt tuleb end millekski kokku võtta, siis satub teele midagi juhuslikult toredat, mis paneb naeratama! Mul läheb hästi, ärge te mitte muretsegegi! Üldisest üliõpilaselust annab toreda ülevaate film "L'Auberge Espagnole", mis jutustab loo prantsuse üliõpilase Erasmuse-aastast Hispaanias. Kellel filmile juurdepääs on ja ei pelga saksa-inglise-prantsuse-hispaania segakeelt (see on siin nii tavaline!), siis soovitan väga! Mina vaatasin seda koos teiste erasmuslastega ühisel filmiõhtul ja seal on nii mõndagi sarnast siinse eluga. Neid kohti, kus rõõmuga muiata ja paralleele enda kogemustega tuua, juba jagus! Olgu järgnev teile tutvustuseks :)

(Tegelikult ma ei mõika prantsuse keelt sugugi, aga interneti-avarustes on kindlasti ka muukeelseid subtiitreid saadaval!)

Uus deklaratsioon

2011-10-18T21:38:00.001+02:00

Täna tahtsin professorile ilusat nägu teha, sest lasin eile ta loengu üle, ja küsida, kas ma palun-palun võiks ikkagi ainele registreerida. Teadsin juba isegi, kus mikrobioloogia seminariruum on, aga professorionu polnud kohal. Õnneks polnud ma seekord päris üksinda, kaks teist "ülelaskjat" ilmusid ka tänaseks kohale ja olid sama üllatunud kui mina. Kuna kolleegid teadsid rääkida, et professor olevat täna hoopis mägedes proove võtmas, siis asendus loeng sujuvalt vaba ajaga. See oli mulle isegi meelt mööda, sest ausalt öeldes pelgasin seda armsa näo tegemist (mitte et ma selles hea poleks)!

Äkitse tekkinud vaba aja veetsin raamatukogus, kus sain juba täiesti iseseisvalt printimisega hakkama ja valmistasin järjekordset statistika loengut ette. See on parajasti põhiasi, mida õppida ja millega vaeva näha. Iseenesest olen kõrgemas matis juba enamiku teooriast läbinud, aga arusaamisest on praegugi asi kaugel, rääkimata saksakeelsetest terminitest! Nii et poolteist tundi sõnavaraga kuluski marjaks ära.

Sain ka tuttavaks ühe siinse bioloogiatudengiga (ka ülelaskja), kes andis väärtuslikku infot seoses praktikumide ja eksamitega. Siinsed 3. aasta tudengid vaevlevad ka lõputöö-hirmus ja otsivad meeleheitlikult juhendajaid, selles mõttes on olukord Tartuga päris sarnane. Keegi ei hakka enne vaevlema kui viimasel hetkel... Ühtlasi üllatas mind asjaolu, et "Keemia aluste seminaris" ülesandeid lahendades, küsis õppejõud, kui paljud ei tea, mida tähendab "Kalilauge". Isegi mina teadsin, et "Lauge" on leelis ja "Kalilauge" lihtsalt KOH, aga 75% siinsetest 3. aasta bioloogidest ei teadnud. Vau! Õppejõud ütles, et selliseid asju võib eksamil tema käest üle küsida. Nonoh! Keemikud vist tõesti naeravad bioloogide üle teatava põhjusega (aga ainult teatavaga)!

Pärast kooli võtsin vastu uue deklaratsiooni (eelmine "Mine kööki" on ennast juba täielikult ammendanud, nii võib lihtsalt paksuks minna): iga kord, kui tuju hakkab ära vajuma, tuleb minna jooksma! See on igal juhul kasulik diil - sest ühel juhul on tuju kogu aeg hea ja teisel juhul saab lihtsalt jube tugevaks, mis on ju ka vahva! Et siis võite Eestisse tagasi tulles mu vormi järgi siinse aja kvaliteeti hinnata! Kuna täna juba tunduski, et suu kisub viltu, siis oli õige aeg suusahullu dressidele viimaks siinseid jooksuradu näidata! Õhtupäikeses jõekallast pidi kulgeda oli tõeliselt ilus, lisaks tegin ringi peale ka siinsele pisikesele puhkealale Baggersee (järveke) kaldal ja enne koju minemist mõtlesin korraks järgmise silla juurest läbi põigata - see paistis nii 15 minuti ring olevat. Tegelikult oli 15 minutise kõrvalepõike kestus 50 minutit, nii et sain esimese korra kohta väga arvestatava jooksuaja! Silda ei tulnud ega tulnud ega tulnud ja kui ta lõpuks tuli, siis oli see tohutu autosõlm ja mul polnud sugugi tahtmist autode vahel ekselda. Nii jooksin hoopis viadukti alt läbi ja sattusin põldude keskele (väetamine on täies hoos, isegi linnas on kõikjal sõnnikuhõngu!), kus oli küll äärmiselt maaliline, ent juba veidi väsitav joosta (eriti kui täpselt ei tea, kuidas tagasi saada). Siiski-siiski sattusin õigele rajale ja jõudsin jälle jõe äärde, mis mind koduni viis (no siiski jalad viisid)! Ja eks see endorfiinide teooria ikka töötab ka!

Nüüd on tarvis peole minna, sest kes ikka teisipäevaõhtuti kodus istuks :)

Lõpetuseks meenutus pühapäevast, mil käisime ühikakaaslastega lähedalasuvas Ambrase lossis ja lossipargis - ilm oli superilus ja kogu päev ideaalselt sobilik spatziergangiks. Park ja kunstimuuseumiga loss meenutasid vägagi Kadriorgu (loss oli küll veidi vanem ja teises stiilis), perekonnad mängisid pargis ja pidasid piknikku, meie lasime hea maitsta kultuuril, pühapäeval ja Apfelstrudlil! Hurraa!

Belgia, Wales, Soome, Holland, Tšehhi, Itaalia :)

Selle mäe taga

2011-10-16T11:36:00.001+02:00

Kõigile muusikahuvilistele soovitan tänase jutustuse taustaks ümiseda J. Tätte "Vilsandi laulu" ja Jääboileri "Pilve piiril"! Ajaloolise tõe huvides tuleks sisse viia väikesed muudatused, nimelt selle mäe taga ei ole mets, on mägi ja ma istun siin pilvede kohal ja laulan, kuid viisi ei pea!

Tänase ilusa ilma puhul pakkisime mina, Katka ja Alzbeta Tšehhist ja Anouk Šveitsist võileivad seljakottidesse ja läksime vallutama Innsbrucki vist kõige kuulsamat matkarada - Nordkettet. Kuulsus tuleb sellest, et terve tee üles on võimalik läbida köisraudteega (mis maksab ka kenakese summa), aga nagu Katka mulle kirjas oli öelnud, siis võiksime ikka väikse Spatziergangi ka teha. Nii siis saigi, et sõitsime rongiga 560m pealt 860m peale, seejuures saime seletamatul ent meeldival kombel tasuta piletid, ja jätkasime oma teekonda jalgsi.

"Oleme veel rõõmsad ja õnnelikud ja energilised"-pilt

No ja eks siis hakkaski pihta: kui ikka on plaanis tõusta 860m pealt 1067m peale ja sealt edasi 1905'le, siis pole muud oodata kui tõusu-tõusu-tõusu! Õnneks olime me kolm mõistlikku tütarlast ja ainult üks hull tšehh, kes ees tempot tegi, aga lasime tal omas tempos minna ja lonkisime-ähkisime-puhkisime-puhkasime-hingasime isekeskis nii kiiresti kui parajasti jaksasime või natuke aeglasemalt. Tee, ei pea muidugi märkima, oli ilus (ent järsk!) ja ilm suurepärane!

Alzbeta on juba peaaegu püüdmatus kauguses, meie ähime järgi

Anouk ja mina

Puhe!!!

Seegrubesse (1905m) jõudmine võttis kokku aega ca kolm ja pool tundi, 4x3 lutsukommi ja lugematu hulk baite fotoka mälukaardil. Olime superväsinud, kui kohale jõudsime, aga otseloomulikult superõnnelikud ja väga uhked enda üle! Pidasime restoranimüüril jalgu kõlgutades maha korraliku lõuna, kuulasime kõrval esinevaid tirooli rahvamuusikuid ja olime kõigi rongiga saabunud turistide seas üsna-üsna punapõsised!

Seegrubesse on veel umbes 2 siksakki, oleme väsinud (ja õnnelikud!)

Hurraa! Kõik neli paari viimaks kohal!

Pärast kosutavat lõunat läksid meie teed sedakorda lahku, sest mina tahtsin tipu jalgsi võtta ja siis trammiga mugavasti linna loksuda, teistele tundus aga meelepärasem kõigepealt trammiga mäe otsas ära käia ja siis tagasi alla "jalutada". Egasest midagi, lubasin endast kohe märku anda, kui miskit peaks olema, musitasimehüvastijätuks (see on siin nii harjumatu: mõnele kolm, mõnele üks, mõnegaõnneks pole vaja iga kord hüvastijätuks musitada!) ja läksime oma teed. Minuoma osutus päris lumiseks, aga pole paremat tunnet, kui lumi saabastesse sissetrügib ja seal mahedasti sulama hakkab! Võib-olla annab sellega võrrelda ainultikka ja jälle tekkivat vajadust kätt toetuseks lumme susata. Oo, õnnis külmus!Tipus endas ei olnudki külm, kuigi igaks juhuks seljakotti pistetud kampsunkulus pärast marjaks ära, et märja nahaga külma ei saaks.

Niikindluse mõttes lisasin natuke tempot, et ikka viimase trammiga alla tagasisaaks ja olin sildile märgitud 1,25 tunni asemel 30 minutiga tipus(Hafelekarspitze 2334m)! Ronimise ajal polegi nii meeldiv alla vaadata, aga kuikord jälle horisontaalsele pinnale saad, siis on elamus kirjeldamatu naguvaadegi! Esimest korda nägin teisele poole Innsbrucki ümbritsevat mäeahelikku,võite kolm korda pakkuda, mis seal oli - selle mäe taga ei ole mets, on mägija neid on seal veel p-a-l-j-u!

Kas mulle meeldib siin?

Igatahes!!!

Kui olin tipus pilvepiirist kõrgemal oma viisijupid äraümisenud, astusin trammi ja sõitsin 20 minutiga kõik need 1774 meetrit allatagasi. Olin rahul, et ei pidanud mäest alla vantsima, sest tagasiteed kipuvadnii tihti nii pikad olema. Selle asemel ostsin endale linna tagasi jõudesmürkrohelist jäätist, mis oli kompromissitult maailma parim mürkrohelinejäätis, ja sõin kodus ära peaaegu kõik, mis leida oli. Superilus päev!Mürkroheliseks minemiseks vaata veel pilte siit: https://picasaweb.google.com/kanger.k/Nordkette#

Kultuuri nii- ja naamoodi

2011-10-14T21:13:00.000+02:00

Ükski mõistlik inimene ei käi reedeti ülikoolis, eriti veel saksakeelses ülikoolis, seega oli minulgi täna vaba päev ja sain ennast korralikult välja magada.

Otsustasin varustada end tarvilike asjadega ja jalutasin IKEAsse, sest see on ju nii kuulus koht, et eestlased sõidavad isegi mere taha, et ometi kord poodelda saaks. Mulle oli pood võõras ja otsustasin selle üle vaadata, pealegi kulus üht-teist siinsesse ühikamajapidamisse marjaks ära. Noh, nüüd on mul siis IKEAs käidud. Ma tõesti ei mõista, miks see nii hinnatud on: palju odavat kaupa, mis ei hiilga küll erilise kvaliteedi või disainiga. Mina igatahes lahkusin sellest üüratust poest ainult ühe pisikese ostuga – bambusest matt köögilauale. Nüüd võin rahumeeli oma noa ja kahvli taldriku kõrvale panna, mõtlemata, kelle toidujäägid laua peal koristamata on või veel hullem, millise kodukemikaaliga seda lauda IGA HOMMIK üle uhutakse. Keemiat on siinses köögis tõesti palju – parem ei hinga, kui Vanaraud hommikuse köögikoristamise lõpetab!

Mõttetud tegevused said sellega tänaseks läbi ja sain kesklinnas kokku Katkaga, et jälle koos kultuursed olla. Sedakorda oli plaanis Tiroler Volkskunstmuseum (Tirooli rahvakunstimuuseum), kus veetsime mitu tihedat tundi! Nüüd siis oleme kõikide õllekannukeste ja riidekirstude ja rahvariiete ja lõputute puunikerduste ja käokellade võrra rikkamad! Muuseum oli tõesti vahva, andis toreda ülevaate rahvakunstist ja oli põnev ka! Kaunistusi siinsetel esemestel tõesti jagub – isegi taignarullidele on nad nikerdused sisse uuristanud!

Kuna Hofkirche (Õukonnakirik) asus põhimõtteliselt Volkskunstmuseumi kõrval, siis võtsime oma kombipiletile ka selle templi ja vaatasime kiriku üle. Oli selline kena ehitis nagu kirik ikka, palju suuri pronkskujusid ja keskel mingisugune tähtis asi (a la reliikviakirst või miskit sellist). Läbisime kiriku suhteliselt kiiresti, meile oli küll antud kaasa pleierisarnased masinad, aga me ei leidnud ühtegi punkti, kus neid kuulamiseks kasutada. Aga mis sest ikka, läksime hoopis kirikuõue tagasi. Ukse kõrvalt lugesime siis turistisildi ka läbi ja tuleb tunnistada, et pärast seda läksime kirikusse tagasi ja veetsime seal veel vähemasti pool tundi.

Selgus, et see kastisarnane asjandus kiriku keskel on Euroopa uhkeim hauakamber, mille laskis endale ehitada keiser Maxmilian I, kes oli üks tähtsamaid siinseid valitsejaid, vallutas palju maid kokku ja tegi Innsbruckist maailmalinna. Need suured kujud olid tema pere- ja õukonnaliikmed, keda ta tahtis igavesti enda haua kõrval seltsiks näha. Hauakambri tipus põlvitas ka pronksine Maxmilian ise! Tagasi kirikus olles saime ka oma pleieritest sotti ja sealt rääkis meeldivalt mitte-tirooli-dialektiga onu kiriku kõik tähtsad kohad, inimesed, jutud ja tähendused otse kõrva sisse. Vau! Ikka päris hea, et tagasi läksime, oleksime muidu ikka täitsa tuutuluutuks jäänud ja maailma ajaloost lihtsalt tuima näoga mööda jalutanud. Näed siis, harimatud sellised!

Kirikust väljudes olime juba väga vaimustuses, et Innsbruckis midagi nii suurt ja uhket on (nagu välja tuli). Jalutasime veel kirikaias (tegelikult oli tegemist kloostriga ja aed oli lihtsalt väike siseõu), teades, et nüüd oleme küll kõik kohad läbi käinud, kui tuli üks turvamees ja küsis, kas me šõud ka näha tahame. Muidugi tahtsime – ta avas ühe suvalise ukse, juhatas meid paljude maalidega kaetud ruumi, pani masina mängima ja lahkus. Peagi hakkas kostma juttu Maxmilianist, valgus näitas ruumis erinevatele maalidele ja keisri elulugu rullus vaikselt meie ees lahti. Ja siis avanes seina seest uks! Vau! Astusime edasi! Jõudsime järgmisesse pimedasse ruumi, kus jutustati järgmine Maxmiliani eluetapp. Nii avanesid järgemööda pimedusest aina uued ja uued uksed kuni lõpuks vaene keiser ää kooles ja ilma suuremate austusavaldusteta maha maeti (seejuures isegi mitte sellesse suurejoonelisse hauakambrisse, see seisab niisama tühjalt). Viimase ukse tagant pääsesime kloostriõue tagasi ja olime megarahul. Hästi põnev on kogu aeg kuhugi uude ruumi astuda, kus mingil hetkel avanevad iseenesest saladuslikud uksed! Tõesti väärt käik!

Kultuurielamused selleks korraks saadud, täiendasin turul toiduvarusid ja mõtlesin koju minna, kuid astusin enne Studio Tyrolerist läbi. See on piirkonna disainipood, kus saab endale soetada ilusa väljanägemisega ja suhteliselt mõistliku hinnaga (no neil olid sooduskampaaniad ka) kohalikku kaupa kodusisustuseks. Nüüd on mul samblaroheline voodikate – hurraa – tuhat korda parem kui IKEA!

Nüüd lähen olen seltskondlik ja vaatan teistega filmi, homme katsun jälle loodusesse saada!

Ilusat olemist teile!

PS: ma sain täna maalt kirja!!! Nii tore!

Tagantjäreletarkus

2011-10-13T20:33:00.000+02:00

Tere sõbrad!

Elu Austrias on nii tihe, et pole saanud mahti kirjutadagi. Täna võtsin endale vaba õhtu (ei lähe Stadtcafésse tümpsuma), joon ingveriteed ja lõpetan moosipurgi. Moosi, moosi, moosi ja teed, moosi, moosi, moosi ja teed...

Mul oli absoluutselt erakordne sünnipäev! Hommikul tegin silmad lahti ja avasin oma viimase sünnipäevakingituse eelmisest aastast - tõeline kauamängiv! See ütles: "Armastus tuleb talvel külmast, suvel kuumast, kevadel esimestest lehtedest, sügisel viimastest: alati millestki. (Marina Tsvetajeva)" Minu puhul oli ilmselgelt tegu kollaste vahtralehtedega, mille sel tähtsal päeval kohvri alt kuivamast ära võtsin ja seinale kleepisin - tuba läks kohe rõõmsaks! Tõele au andes oli mul teine kingitus ka, aga avasin selle kogemata nädal aega varem - oih! Igatahes on mul nüüd mesihiirene järjehoidja - mesimummutriibuline pika lapiku kehaga hiireke, kes vääriks igati bioloogilist tunnustust ja taksonoomilist kohta eluslooduses :) Veel rohkem tõele au andes tuleb mainida, et enne silmade avamist sain juba kolm telefonikõnet kodust Eestist :)

10. oktoober tervitas mind kahe supertoreda kirjaga (aitäh Maret ja Kärt ja minu vana sõber Konny muidugi ka!!!), paljude vahvate sõnumite, e-kirjade ja lugematute näoraamatu õnnitlustega. Suured tänud teile kõigile, mu rõõm on lõputu! Tirooli tervitas 10. oktoober aga tõelise vihmaga, mida kallas tinahallist taevast terve päeva, nii et bussipeatuses oodates hakkas peas ümisema sellesse päeva täpipealt sobiv laul. Õhtul saatis Kairi selle mulle täiesti iseseisvalt sünnipäevaks - küll mõni inime saab mind (ja ilma) ikka hästi tunda!

Minu selle aasta sünnipäevalaul

Päeval käisin koolis, registreerisin end keelekursustele, sõitsin bussis 3 korda jänest ja ostsin siis semestripileti, feilisin statistika loengu lõpu kirjalikes ülesannetes (isegi lihtsates asjades on jube kerge puusse panna, kui neil kõik selgitused saksa keeles on!) ja olin vist muidu tubli ja asjalik. Pärast ebaõnnestunud akadeemilisust otsustasin sünnipäeva pidama hakata ja sel puhul mõne hea kohviku leida, kus vääriliselt tähistada saaks. Kuna minu kohvikulatt on suhteliselt kõrgele seatud, siis andis seda ÕIGET kohta päris tükk aega otsida ja lõpuks maabusin ühes päris naljakas aasia söögikohas nuudlite taga. Nuudlitel polnud viga, magustoit aga oli lihtsalt erakordselt hea jäätis! Arvestades õhtu edasist kulgu oleks võinud vabalt ainult sellega piirduda, sest see oli tõesti hea (kuumade vaarikatega!) ja seda oli tubli kausitäis (mitte pisike pallike nagu tavaliselt)! Sünnipäevalõuna läks ühesõnaga sujuvalt õhtusöögiks üle ja vääris igati oma nime!

Edasi läks huvitavamaks: olin kutsustud YOG (Youth Olympic Games) vabatahtlike Kick-Off üritusele, mis toimus kohas nimega Olympic World. Sünnipäevalõuna lõpuks olin aru saanud, et kaotasin linnaplaani (järgmisel päeval leidsin selle oma kotist muidugi jälle üles), kuhu oli märgitud, kuhu minna. Noh, õnneks oli mul pisike plaan rahakoti vahel ja enam-vähem suunda mäletasin, pealegi polnud väga raske kokku viia, et Olympic world võiks asuda Olympiastrassel. Nojaa, sinnamaani läks kõik hästi, aga kohale jõudes sain aru, et Olympic WORLD väärib oma nime, sest pool linnajagu oli kõiksuguseid võimalik spordihalle ja -väljakuid täis. Ei tea, kuhu küll mina pidin minema??? Ekslesin seal päris kaua, oli pime, aru ei saanud, leidsin ühe seina pealt kirja Olympic world, selle kõrval olev uks viis prügikastideni. No mida! Kuidas nad esitavad sellise kutse, kuhu pole võimalik kohale jõuda! Lõpuks kohalike abiga selgitasin välja kõige tõenäolisema koha, kus minu üritus võiks olla ja ennäe imet - olümpiahallis võetigi mind lahkesti vastu!

Tagaplaanil on näha olümpiahall. Sattusin samasse paika järgmisel päeval valges, siis tundus kõik juba palju loogilisem!

Tuleb tunnistada, et nad olid minu jaoks ikka päris korraliku peo püsti pannud: terve (korvpalli?)saal oli ilusti ära kaunistatud, mingid tähtsad ninad pidasid lakkamatult kõnesid, mida kahel suurel ekraanil üle kanti, moešõu, bänd, väga palju külalisi (mina tundsin küll kahte ja õhtu lõpuks viit, aga ju nemad siis tundsid kõik mind!), iga kell võisid end kostitada joogipoolisega, mida oli lõpmatu hulk, Tirooli erimenüü (pekipallikesed???), mis täitis vägagi kõhtu (tõeliselt tudengisõbralik üritus!) ja magustoitudega tuleb vist ka tõdeda, et 6 koogi rekord sai purustatud! Olen päris rahul ürituse korraldusliku poolega, sisu poolest oleks ma ise ehk sutsu vähem olümpiamängudele keskendunud, aga samas, mis seal ikka! Mul polegi kunagi stiilikat sünnipäevaks olnud - seekordne oli väga elutruu!

Kuna ma oma sünnipäeval nii osavasti ühikast plehku panin, siis mõtlesin järgmisel päeval natuke ka siin tähistada, lihtsalt nii kombekuse mõttes. Tegingi siis kohupiimakooki, sain teada, et ahi küpsetab tagant poole rohkem kui eest (järgmine kord on mõttekas kohe pool kooki teha, muidu tuleb selline kergelt kuldmust variant) ja vaatasime mõne inimesega minu toas filmi. Kõik ei saanud muidugi tulla, keda kutsusin, aga kuuekesti oli ka täitsa lõbus. Pärast proovisime veel sutsu kätt lauajalgpallis, aga seekord feilisid suht kõik (mitte ainult mina). Nii et kombekuse huvides pidasin siinsete tuttavatega ka sünnipäeva ära, sellise rahuliku olemise nagu mulle sobibki!

Akadeemilise poole pealt on olnud tõeline edulugu (statistika võib kohe välja arvata, lisaks saksakeelsetele selgitustele on neil ka excel saksa keeles ja see on juba liig mis liig :D). Külastasin loengut "Mikrobiologische Arbeitstechniken", kust ootasin laborinõuandeid, tegelikult aga tegime keemiaülesandeid kontsentratsioonidele, lahustele jne. Päris hea, nagu keemia aluste seminar otsast peale, isegi tahvli ees on sikusarnane loetamatu käekirjaga tüüp (õllekastide näiteid ei ole veel olnud, aga küllap varsti tulevad!). Ülesannete lahendamisel on ka see hea, et kui ka ei saa aru, mida õppejõud räägib, siis vähemasti on arusaadav, mida ta kirjutab ja arvutab! Vedu! Pärast loengut läksin tegin talle ilusat Erasmuse-nägu (pliis, õppejõud, mäletage seda, kui te mind hindama hakkate!) ja küsisin paari organisatoorse asja kohta, muuseas ka mikrobio praksi kohta. Mispeale ta mind otse praksijuhendajani viis! Oo, see paistis jube tähtis onkel olevat, for real! Rääkisin talle oma mure ära (et tahaks ikka ka seda praksi võtta), aga nagu Tartuski on ka siin praksirühmad otsast otsani täis ja lisaks veel 20 inimest ootejärjekorras. Ta küll tahtis mind aidata, aga ilmselgelt puudus võimalus. Ega ma ei osanud muud öelda, kui ainult Schade, vähemasti proovisin!

Nonoh, just siis kui tundus, et pole enam midagi teha, saabus kiri, et keegi loobus oma kohast ja kui ma nüüd kohe vastan, siis saan selle endale! Otseloomulikult istusin mina kui eestlane hommikul vara Internetis ja vastasin talle varem kui ta oodatagi ootas! Ja nii ma tõusin ootejärjekorras korraga 20 kohta ja sain endale praksi - hurraa! Aga see polnud veel kõik! Samal hommikul läksin aine "Angewandte Mikrobiologie - Exkursion" seminari, et sealgi ilusat Erasmuse-nägu teha ja ennast ekskursioonigruppi mahutada, mis pidavat samuti otsast otsani täis olema. Suur oli minu üllatus, kui ma juba olingi nimekirjas ja ma sugugi lunima ei pidanud, et aines osaleda! Topelthurraa!

Selle tulemusena käisin täna kümnekonna siinse magistri mikrobioloogiga Innsbrucki lähiümbruses asuvaid Zirli reoveepuhastusjaama, Telfsi prügisorteerimiskeskust koos suure kompostimisjaamaga ja pisikest Völsi väikeasula kompostimisjaama vaatamas. Ekskursioon oli väga tore, mahutasime end isiklikesse autodesse (mina oli õppejõu biogaasi peal sõitvas masinas!) ja olime üheksast neljani sõidus. Vahepeal pidasime kõik koos lõunat ka! Seltskond oli tõeliselt sõbralik, minu kui erasmuslasega taheti tuttavaks saada ja oldi valmis ka lahkesti uuesti seletama asju, millest ma päris täpselt aru ei saanud. Ja neid asju juba jagus! Reoveepuhastusjaamas tehti meile kõigepealt korralik ettekanne, nii et aktiivmudatiikide vahel uidates said juba aru, mis toimub. Teistes kohtades läks aga kohe ekskurssiaks lahti ja sissejuhatus (nagu ka kogu tekst) oli puhtas Tirooli arusaamatus dialektis. Paar esimest tundi on veel võimalik midagi aru saada, aga terve päev kuulata ja mõista - mission impossible. Tund tunnilt muutusid sõnad aina rohkem ühtlaseks mulinaks, aru oli võimalik saada vaid tüvedest Biogas ja Kompostieren, lõpuks kadusid ka need teiste sekka. Selles mõttes on ikka supervedu, et küsides õppejõult protokolli vormistamise ja sisu kohta, kõndis parajasti üliagar Annika mööda ja õppejõud soovitas mul temaga koos kirjatükk valmis teha (grupitöö oligi mõeldud). Annika oli muidugi nõus, lisaks (nagu pärast selgus) oli ta nõus ka praktiliselt kogu asja ise valmis tegema, sest tahab olla perfektne (õppejõud oli ta enda juhendaja ka), mulle muidugi sobib, kuigi eks ma püüa ikka midagi panustada ka - näiteks ma tegin fotosid :)

Kompostierungsanlage

Valmis kompost

Lõputult elektroonikaromu

Prügi koha pealt pean ütlema, et prügi on ikka prügi ja sopavesi on ikkagi sopavesi, olgugi, et seal elavad sees meganunnud olendikesed, kes viivad läbi meganunnusid reaktsioone ja puhastavad lihtsalt nii hästi. Välja näeb see ikka nagu üks sopatiik ja see ei ole ilus vaatepilt! Sellele vaatamata oli tänane väga tore päev (ja sellele vaatamata, et ma pärast enam sõnagi ei seletanud), professor kutsus mind enda juurde tagasi, et ta saaks rohkem nende laborist ja uurimisteemadest rääkida. Ojee! Kõlab nagu päris-päris kohe! Olen puhta meelitatud - nii luuaksegi kontakte või?!

Nüüd olen puruväsinud. Teises keelekeskkonnas elamine on tõesti väga kurnav, arvasin, et suudan siin ülikoolis 30 EAPd vabalt ära teha, aga tegelikult on iga loeng väga suur pingutus ja mitu loengut ühel päeval tagab täieliku zombistumise. Nii et parem korjan ainepunkte praktikumides ja ekskursioonides, nende eest jagatakse siin EAPsid heldelt! Pealegi ei tasu unustada, et mul on ikkagi akadeemiline PUHKUS! Nüüd hakkangi siis tegema plaane järgnevaks kolmeks vabaks päevaks (kes ikka reedel koolis käiks)! Järgmise korrani!

Pühapäev Alpides

2011-10-09T19:50:00.000+02:00

Ohohoo!

Selle postituse kõrvale on paslik ümiseda Kes kohata mind soovib kaunil pühapäeval, see kindlasti võib leida Alpirohelusest mind ning Looja, hoia Maarjamaad. Aga alustagem algusest - oli nii!

Reede oli nihustiminemise päev, sest ilus ja hea oli natuke raskestihoomatav. Läksin nimelt kooli nagu tubli tudeng muiste, aga selgus, et teised vist ei olnud nii tublid tudengid, kaasa arvatud õppejõud mitte. Auditoorium paistis küll ilus ja hea, aga kuidagi imelik oli seal ihuüksi istuda. Lasin ühesõnaga kiiremas korras jalga, niipea kui kell piisavalt kaugele oli tiksunud. Mõtlesin siis natuke kesklinnaga tutvust teha, sest olin juba niikuinii kuskil arusaamatus kohas. Kaart oli taskus, hakkasin astuma. Just siis kui huvitavaks hakkas minema ja ma arvasin, et olen juba päris kaugel, sattusin mingi ime läbi otse ülikooli peahoone ette. Näh! Nii pole üldse põnev kui tuttavasse kohta ära eksida! Kojuminek, ühesõnaga! Et natukenegi põnevust lisada, siis tulin bussi pealt kaks peatust varem maha ja tuigerdasin oma kodurajoonis ringi. Elan linnaosas "Olympisches Dorf" ehk olümpiakülas, niiet kui Adam köögis ütles, et talle tundub, et on tagasi seitsmekümnendates, siis pani ta päris täppi, viimane olümpia oligi siin '76 ja kõige tõenäolisemalt on paljud minu ühika lähedased korrusmajad (ja miks mitte ka minu ühikas) selle tarbeks ehitatud (ja hiljem renoveeritud). Ühtlasi sain teada, et elan päris linnaservas, sest Innsbrucki piirini on vaid mõnisada meetrit, ühesõnaga suht getokas olen :)

Landesmuseum vihmas

Laupäeval saime kokku tšehhitar Katerinaga, et koos kultuursed olla! Külastasime nimelt Landesmuseumit, mis on suur ja kaunis maja kesklinnas, otsast otsani kunsti täis. Alustasime korralikult potikildudest ja odaotstest, jõudsime kristlike altarimaalide, natüürmortide ning äsja lastud jänestega vaikelude ja plötserdavate ekspressionistide juurest päris tänapäeva välja, kus imestasime videoinstallatsioonide ja vatist kompositsioonide üle. Ühesõnaga väga korralik ülevaade kogu Tirooli ja ühtlasi ka maailma kunstiajaloost! Koos oli tore uudistada, lisaks saime kombipileti, nii et meil avaneb võimalus nüüd juba päris tasuta külastada veel kolme muuseumit! Päris vahva - tuleb plaani võtta!

Õhtul ootas ees ühikapidu ehk terve ühika inimesed olid kutsustud vaba aja veetmise ruumi, kus oli kastideviisi õlut, klubimuusika ja diskotuled. Võite ise arvata, et selline kooslus soosib uute tutvuste loomist, nii sain minagi tundma ühikakaaslasi Brasiiliast, Kreekast, Soomest (Jukka-nimeline, nii loogiline!), Belgiast ja võib-olla kuskilt veel, mida praegu ei mäletagi. Rääkisime siivsalt juttu, feilisime lauajalgpallis (no mõned skoorisid ka, aga ilmselgelt mitte mina), lõpuks läks ikka tantsuks ka, nii et vanaema tikitud sussid said korralikult tatsuda! Koju oli meeldivalt lähedal minna, ööbussi polnud vajagi, piisas liftist!

Täna hommikul võtsin plaaniks veeta ilus pühapäev ja - oi - plaan läks täiega täide! Mõtlesin teha väikese Spatziergangi köögi aknast paistva kirikukese juurde. On teine nii ilusti künka peal keset rohelust, et kangesti oli himu ka lähemalt vaadata! Kuna lumepiir oli täna hommikuks linna jõudnud ja autod olid juba mõnusa valge vesise korra all, siis panin soojalt riidesse ja matkasaapad jalga - etteruttavalt võin öelda, et see oli õige otsus!

Kaugel paistab hele kirik mäe otsas - selle võtsingi sihiks!

Kui majast väljusin, sain aru, et linnaplaan jäi koju. Nojah, ega ju tagasi ka ei hakka minema, pidin ilma läbi ajama ja ajasin ka. Asusin tänavate vahel teele. Kui jõest kaugeneda ja raudtee suunas liikuda (raudtee avastasin alles täna), siis satub üsna ebameeldivasse "töökoja-rajooni", kus on palju suuri maju, laohooneid, tihe lärmakas liiklus ja mingid suured ebavajalikud poed (a la ehitusmaterjalid või autovaruosad). Õnneks sai sellest suhteliselt kiiresti välja ja avastasin end palju meeldivamast rohelusest põldude vahel, kus aeg-ajalt olid maisiread, aeg-ajalt hobused ja aeg-ajalt taluhooned.

Minu teekond "maal"

Ilm oli esmalt sombune, aga pärast tuli ka päike välja ja läks päris soojaks. Kõndisin kiriku suunas sinna, kuhu tee parajasti viis, vahepeal läbi metsatuka, vahepeal mööda põllurada. Mulle meeldib see, et võin siin minna täpselt sinna, kuhu tahan: kui tekib tunne, et tahaks kuhugi ära keerata, siis seda võibki absoluutselt teha! Lõppudelõpuks pole ju mingisugust vahet, millistel tänavatel või teedel siin liikuda, kõik on uus! Ainult orienteeruma peab ja aru saama, kuhu poole kodu jääb, muidu võib nirusti minna. Õnneks oli minul ju sihtmärki künka otsas kogu aeg silme ees, nii et äraeksimismuret polnud!

Kirik on juba silmnähtavalt lähedal, olen rahul, pink on lumes!

Kirikuni jõudes oli päike väljas ja vaade muidugi jälle super! Nüüd on neid kadedustekitamise pilte juba nii palju, et te vaesekesed võite päris roheliseks minna! Mäed, pilved, päike, lumi, linn! Ilus! Väike kirikuke kirikaiaga, kus on paslik ümiseda "Looja, hoia Maarjamaad" - oo, on vast mõnu!

Imeilu künka otsast alla (taga lumised tipud!)

Kirikuke ise

Nojaa, kui kirikuni jõudsin, sain aru, et 100m pärast on ju muidugi veel üks kirik. Kui selleni jõudsin, siis sain aru, et see linnaosa (Neu-Arzl?) on ju väga kena ja siin oleks vaja veel ringi jalutada. Nii siis läkski, et jalutasin ja jalutasin, nägin tee peal kõiksugu pudulojuseid ja taluhoove ja jõudsin lõpuks mingi matkaraja algusesse. Kõrgemal oli juba külmem, nii et jope hõlmad võis mõnuga koomale tõmmata ja salli pea ümber kerida. Kuna kell oli juba päris palju, siis ei hakanud matkarada läbima, vaid valisin sellise rajakese, mis viis jälle tagasi allapoole. Sopatee käändus metsa ja seal oli mõnus laskuda. Tee oli igatahes õige, sest leidsin päris korraliku vahtra, mille all oli päris korralike vahtralehti! Valida oli küll ainult kollakaspruunide ja pruunide vahel, aga asi seegi! Hakkasin juba natuke muretsema, kuidas küll homme ilma vahtralehtedeta saab. Nüüd siis see asi korras! Kõndisin allapoole, jõudsin asulasse tagasi, seal oli muidugi kirik! Külastasin seda! Ühtlasi oli seal hüdroelektrijaam ja mäest alla tormav ojake, mis linna energiat viis (Mühlauer Bach). Jalutada oleks saanud veel nii linnas kui metsas, aga mu pisike spatsiirgang oli juba päris pikale veninud ja kõht oli ka tühi. Võtsin siis suuna kodu poole (mäe otsast on ju hea vaadata, kus see kodu nüüd täpsemalt ongi) ja kuigi vahepeal tundus, et päris täpselt aru ei saa, kuhu minna, siis lõpuks sain ikka väga ilusti koju ja ma arvan, et ka kõige otsemat teed pidi! Näed siis! Mõnus!

Vaat selline vahva pühapäev oli mul! Nüüd hakkan uue nädala tunniplaani kokku panema, sest midagi asjalikku peab ju ka tegema! Saadan teile palju terviseid ja lisan veel lõpetuseks vahvaid pilte tänaselt rännakult :) Kellel on soovi veel vaadata ja tervis kannatab (ei ole veel kadedusest roheline ja silmad ei hakka ekraanijõllitamisest otsast ära kukkuma), siis siin on teisigi klõpsatusi!

Iga päev on uus. Ka Austrias!

2011-10-07T15:26:00.000+02:00

Grüß Gott!

Vaade minu toa aknast, mägedes on natuke värsket lund märgata!

Innsbruck võttis mind vastu tõeliselt suviste ilmadega, nii et jope peale polnud tõesti tarvis mõelda. Naljakas oli ainult see, et hommikuti võis päris külm olla, isegi alla 15 kraadi, päeval tõusis aga ikka 25 kraadi peale ja oli lauspäike. Mingil hetkel kuulsin umbes igalt vastutulevalt inimeselt, et kohe keerab ilm ära - hakkasin päris ootama seda kehva ilma, kui kehv see siis olla saab? Rääkijatel oli õigus - täna ongi pilvine ja mäed on udus, ainult aeg-ajalt viskab päike heledamaid kiiri. Ja mis veel - mägedes on lund sadanud! Need on nüüd puhta valged! Naljakas, üks päev suvelämm, teine päev lumi! All on sügiseselt karge, lund küll pole, aga juba võib sallidele mõtlema hakata!

Panin täna tunniplaani kokku. Kuna võtan parajasti neid aineid, mida heaks arvan, siis üllatus-üllatus, kattumisi on rohkem kui tahaks. Suhteliselt niru tunne, kui oled registreerunud kolmele ainele ja neist 2 on samal ajal - see on mingi keskkonnatehnoloogidega kaasas käiv needus, ma ütlen! Aga no eks ma vaata, kuidas saab. Praktikumigrupid on ka kõik täis, jõudsin muidugi liiga hilja kohale, et neisse mahtuda, aga võib juhtuda, et veel veab ja mõni koht vabaneb. See oleks ka tubli EAP-lisa, sest praegu ei olegi mul nendega seis nii roosiline kui võiks (no mis nad siis panevad kõik head ained ühele ajale!).

Eile käisin veel ühes loengus, mis oli mõeldud bioloogia esmakursuslastele sisse-elamiseks. Sain teada, et saksakeelses loengus on imelihtne magama jääda ja mitte kuulata. Peab ikka väga süvenema, et kogu tekst lihtsalt ühtlase mulinana kõrvust mööda ei jookseks. Kui kuulata, siis saab aru küll, aga kui vaim nõrgaks lasta, siis kaob järg ülikergesti käest! Aga et natuke positiivseid uudiseid akadeemilise poole pealt ka lisada, siis pärast loengut kohtusin oma Buddy Johannaga, kes oli tõeliselt tore ja jagas igasugust tarvilikku igapäevainfot. Näiteks seda, et ta töötab Landestheateris ja saab aeg-ajalt 2 euroseid ooperi-pileteid! O-ho-hoooo, kas see mitte ei küla suurepäraselt!!! Pärast kohvetamist käisime koos ülikooli raamatukogus - täitsa kodune tunne tuli seal riiulite vahel :) Nüüd ma tean täpselt, kuhu minna, kuhu kott jätta, kuidas raamatuid laenutada jne - tõeliselt kasulik käik!

Õhtul oli erasmuslastele pub-crawl ehk maakeeli kõrtsiroomamine. Kuna hispaanlased olid juba kuhugi kadunud (köök oli ebatavaliselt vaikne), siis asusime oma ühikast teele hoopis eurooplastega, st kahe inglase ja ühe hollandlasega, hiljem liitusid meiega veel üks inglise neiu ja saksa noormees. Kohtusime teiste erasmuslastega ja käisime paaris lärmakas lokaalis, sõlmisime veel uusi tutvusi ja lõpuks nägin ka Katerinat Tšehhist, kellega panime paika plaani nädalavahetusel kultuursed olla ja muuseumisse minna! Oh, tore! Jõudsin veel mõistlikul ajal koju (kaua sa ikka seal suitsuses lärmis oled), siin käivad ööbussid, nii et ei pea väga muretsema, kuidas koju saada. Lisaks on vanemale generatsioonile südamerahustuseks hea teatada, et mu ühikas asub otse politseijaoskonna kõrval!

Täna sõitsin linna, et paari tähtsat paprit kätte saada - ei saanud, näh! No eks vist järgmine kord siis. See-eest käisin turul ja ostsin kõiksugu head paremat alates kartulitest ja lõpetades ingveriga. Salatit ostes sain kolm porgandit kauba peale - hurraa! Turg on muidugi kallim kui supermarket, aga võtsin vastu otsuse, et sealt saab kõige paremat kaupa ja sellepärast võin rahumeeli oma elamisraha sinna paigutada! Võib-olla õnnestub selle tarbeks isegi LK-nimeline sihtfinantseering taotleda (LK=looduskaitse muidugist)!

Nüüd on jälle tarvis asjalikuks hakata ja üht loengut külastada. Olen muidugi erasmuslasena jälle lootusetult hiljaks jäänud, aga kes teab, mis võib juhtuda, äkki midagi ilusat ja head! Tarvis vaadata!

Uued muljed

2011-10-06T12:24:00.001+02:00

"Mine kööki" silt tahtis täitmist - nii siis läksingi! Sain teada, et

siin on palju hispaanlasi, kes alati koos õhtust söövad,
arvutitehnik Davidil on sõbrad Eestist (hiljem selgus, et nad on siiski Lätist ja et Tallinn ei olegi sama mis Riia!),
Itaallasele Sergiole meeldib jalgpall ja temast peab hoidma distantsi, sest muidu sa lämbud ta lõhnaõlisse (kujutage mind ette vaikselt mööda seina äärt kaugemale nihkumas!)
Erasmuse peole lähevad muidugist kõik ja muidugist koos!

Saingi siis tol õhtul nendega ühte kampa ja läksime koos linna, et esimesele ESN (Erasmus Student Network) koosviibimisele minna. See oli suhteliselt mõttetu tümpsupidu suitsuses baaris, aga õues seisid inimesed lihtsalt niisama ja rääkisid juttu. Märkasin kohe Katerinat, kellega eelmisel päeval koos asju ajasime - oli kuidagi eriliselt hea tunne küsida, kuidas päev läks! Päris hea tutvus! Lisaks sain tuttavaks veel teistegi Tšehhi neidistega, kellest üks - Martina - on ka bioloog ja plaanis järgmisel hommikul matkama minna. Kuna kodus õpetati mulle korralikult selgeks, et tuleb võtta kõik, mis võtta annab, siis leppisime hommikuks kohtumise botaanikaaias kokku, et ühiselt mägesid vallutama hakata!

Tuleb tõdeda, et hommikul kõht putru täis süüa, oli hea plaan! Tuleb ka tõdeda, et matkasaabaste asemel tossud jalga panna, ei olnud nii hea plaan, aga käis kah. Tuleb tõdeda, et Martinaga koos minna, oli erakordselt hea plaan, sest kuigi linnakaarti loen päris osavasti, siis mägede kaardist ei saa ma ikka mitte tuhkagi aru!

Tee alguses - meie läksime lõpuks umbes pildil paremas ääres asuvasse orgu (vist)

Tee pärast - tegelikult ei olnud see sugugi nii horisontaalne - pilt petab täiega!

Läksime Martina juhatusel mööda ojapõhja üles, tee oli raske ja tuli ikka päris matkata, sest kõikjal olid kivid-kivid-kivid, aeg-ajalt ka ketid paremaks ronimiseks. Väsisin päris ruttu ära, Martina oli ilmselgelt väsimatu, aga läksime edasi. Mõtlesin juba, millal pean tagasi keerama, sest õhtuks oli veel tähtsaid toimetusi, aga tee (kuiv ojasäng) viis ikka üles ja üles ja üles. Ega mul ei olnud mingit plaani tippe vallutama hakata, läksin niisama mägedesse tutvuma. Välja tuli natuke teisiti, sest tavapärase 500-600m asemel olime lõunaks 1200-1300m peal ja see on juba minu jaoks päris kõrge, kas teate! Tippudeni jäi muidugi veel palju maad, aga Suure Munamäega ei kannata võrrelda mitteüksteps! Vaade alla linnale tuletas meelde, et kardan natuke kõrgust, aga ainult natuke ja ma arvan, et raviks tuleb rakendada pidevat treeningut! Sest - ojaa, noh, mida sõnad ei kirjelda, seda suudab ehk pilt!

Ojapõhi kaljude vahel

Oleme juba pääris kõrgel! All olus paistab natuke Innsbrucki linna

Pildistamisvajadus oli lakkamatu!

Väsisin päris ära, õnneks olid võileivad kaasa tehtud ja pidasime lõunapausi ühe kivi otsas. Mõtlesin ikka veel tagasipöördumisele, sest mul polnud kahjuks tervet päeva aega, Martina aga ei väsinud ega väsinud ja ei tahtnud ka minu ümberpööramisest midagi kuulda. Noh, hea küll, veerand tundi veel - kui siis see õudne kivine ojapõhi ei lõpe ja me korralikule teele välja ei jõua, siis pööran küll otsa ringi ja lähen alla tagasi. Ja siis täiesti suvalisel kohal saabuski "normaalne tee"! Hurraaa! Selgus, et paks punane joon kaardil on kitsuke rada nõlval, millest mina oleks küll mööda pannud, kui Martina seda näinud poleks. Huuh - pääsesime ojapõhjast ja lasime nüüd aeg-ajalt puude vahel, aeg-ajalt päris kaljusel nõlval!

Märkate pisikest rada pildi paremas servas - see ongi see "paks punane joon" ehk normaalne tee!

Mida rohkem allapoole, seda kergemaks läks. Aina enam ja enam sai selgeks, et olime hommikupoolikul ikka päris palju tõusnud, sest siksakis laskuda sai nüüd ka südamest. Muudkui alla-alla-alla, enamasti juba läbi peaaegu sügistoonides metsa.

Ja siis veel alla-alla-alla. Ja siis avaneb vaade ja linn on alles oi-kui-kaugel!

Näiteks nii kaugel!!!

Ühel hetkel ütles Martina, et sina mine nüüd siit, saad otsemini, tema läheb nats teist teed pidi ja saab ka otsemini oma koju. Ehh - hea küll, võtan siis suuna lihtsalt alla, kuhugi jõuan ikka välja! Ja jõudsingi! Nimelt lammasteni, kellel olid kellad kaelas Peerhofsiedlungi asulas päris linnaservas! Mõnus! Lasin viimased karjamaavahelised teekesed jooksujalu alla, sest lapsepõlvest on selge, et kui käia enam ei jaksa, siis tuleb joosta - ja mäest alla see ju tõesti toimib!

Kibekiiresti bussi peale, kibekiiresti koju, ülikibekiiresti pessu, viisakamad riided ja uuesti bussi peale, et jõuda oma esimesse loengusse. Muidugi oleks ma võinud ka otse ülikooli minna, aga minu korralik loomus eelistab esimesel koolipäeval siiski midagi viisakamat kui läbihigistatud teesärk. Kohale jõudsin suht napikalt (aga päris hiljaks ka ei jäänud), sain kohe teada, et tähtsad paberid jäid koju ja ma ei mäleta oma kasutajatunnust-salasõna ülikooli võrku, sain teada ka selle, et loeng oli juba toimunud ja algamas oli hoopis praktikum, kus alustati koduste ülesannete läbivaatamist. Nojah, mitte just kõige säravam algus... AGA vajaminevad andmed oli õnneks võimalik samast õppehoonest hankida ja kodutöö excelis oli täiesti jõukohane ka jooksvalt ära teha! Kui ainult see excel neil üleni saksakeelne poleks!!! Ah, aga saabki uut sõnavara õppida :)

Päeva lõpuks olin kutu-mis-kutu! Oli alles päev! Esimest korda Alpides, esimest korda koolis. Nüüd tean, et ei pane neid kaht enam ühele päevale! On alles emotsioonid! Ei tea, kas siin ongi selline elu või millalgi läheb ka rahulikumaks?

PS: eile tegin maasikateed! Aitäh, Niki!

PPS: palju õnne kõigile, kes lõpuni jaksasid lugeda, olite tõeliselt tublid!

Tänased avastused

2011-10-04T19:05:00.000+02:00

Noorest tiroolikeelsest pangaonust on pääris raske aru saada. Päris kõigest tõenäoliselt aru ei saanudki, küll aga enamusest (no ta rääkis ikka üht koma teist mitu korda aeglaselt üle ka). Nüüd on mul oma pangakonto, aga raha on alles kuskil Eesti ja Austria vahel õhus, varsti tuleb ehk, siis saab ka üüri ära maksta.

Herr Cernuscast on telefonis kaaa päris raske aru saada! Silmast silma suhtlemine on tunduvalt lihtsam kui tänavamüras telefonis midagi aru saada. See-eest lõpuks sain vajaliku info kätte, mis tähendas, et mul oli linnas vaba aega ja sain natuke ringi tuuritada. Tee viis mind hertsog Siegmundi kaldale, kus ei tasu mainimata jätta, et oli üsnagi idüljas!

Kadeduse tekitamise pilt

Leidsin linnas turu üles - tähtis koht! Ostsin tsukiinit ja lillkapsast, viimane muuseas on siinses keeles Karfiol - kes oleks osanud seda arvata!

Koju jõudes tõstsin pilgu tänavalt silmade kõrgusele ja vaata, mis leidsin - eestlane igas sadamas! Äge!

Minu ühikas ja Paavo Järvi

III

Pärastlõunal oli planeeritud kokkusaamine Cernuscaga ökoloogia instituudis. Ta käskis täpselt kohal olla, niisiis hakkasin kindluse mõttes varakult minema. See oli õige otsus, mitte et kohalejõudmisega raskusi oleks olnud, aga vaba aega idüllilises Höttingi linnaosas kulus marjaks ära. Ja ökoloogia instituut paikneb ju muidugi botaanikaaias nagu Tartuski! Oo, milline ilus rahu. Jalutasin natuke ringi ja lähen sinna veel kindlasti tagasi. Cernusca on täiesti enda nime moodi - keskealine lõbus mehike, kes on igati tore ja aitab, kui oskab. Tegelikult osab aga hoopis paremini tema sekretär Magdalena, kes mu ained registreeris ja kelle poole ka edaspidi küsimustega pöördun. Pärast edukat kohtumist ülikooli-asjadega ei suutnud kiusatusele vastu panna ja jalutasin Höttingis veel ringi. See on ilus elurajoon kahe kirikuga ja mäkketõusvate tänavatega. Kirikuaiast paistis ilus vaade "all-linnale". Siukses kohas võiks elada küll, kui ainult rattaga nii raske koju poleks vändata!

Vaade Höttingile

Vaade alla

Kui juba jalutamise lainel olin, siis avastasin ka kesklinnas uusi väikseid tänavaid, mille ääres oli ilmselt palju tähtsaid maju, mida ma tähele ei pannud. Küll aga panin tähele järgnevat kangialust, mis on küll tõenäoliselt isa lemmikpood! Terve poetäis ehedat tirooli špekki!

Panin endale peegli peale sildi "Mine kööki!". Peaks seda siis nüüd tegema, et Akademikerhilfe rahvaga tutvuda ja koos õhtusele Erasmuse-peole minna! Tuleb sotsialiseeruda, mis parata!

Esimest päeva linna peal

2011-10-03T20:13:00.000+02:00

Vau,

mul on tunne nagu hommikust oleks möödas päratult kaua aega!Kes kaugemale lugeda ei jõua, siis kokkuvõtvalt on mul kaksjapool tuttavat,Austria riik on minu arvelt tunduvalt rikkamaks saanud, mul on kodu, olenüliõpilane ja isegi mitte illegaal! Skoor! Kes jaksab kaugemale lugeda, siisOLI NII!

Vaade hosteli aknast

Pärast rahutut und (padi oli poroloonist ja voodi pehme),asusin hommikusöögilauda oma toakaaslastega. Sain tuttavaks arusaamatutenimedega tüdrukutega Tšehhist, Hispaaniast ja Itaaliast, kellest kahega oliõnne veel hiljemgi kohtuda. Helistasin oma majaemale, ühikas oli õnneks lähedalja jõudsin viperusteta kohale. Majaema Waltraud (hellitavalt lihtsalt Vanaraud)oli õnneks arusaadavat keelt kõnelev särtsakas tädi, kes mulle esmalt küllvõtme unustas anda, seejärel vale võtme andis, aga lõpuks lisaks õigele võtmeleka voodipesud tõi, mis mu kohvrisse ei olnud mahtunud. Tore! Nüüd vähemasti onmillegi vahel magada! Internet tuleb ka kaabliga seinast nagu muiste – töötab seegi!

Ja siis hakkas pihta: ülikool – pank – teine pank – ülikool –raekoda – kodu – ülikool. Homme alustan pangast ja lähen siis raekotta.Edasised plaanid selgumisel. Katsetasin ära, kaua võtab minu juurest koolikõndimine – täpselt tund (seejuures ei eksinud ma kordagi ära ja lugesinmegahästi kaarti!), selle peale ostsin bussipileti. Pärast mõningasi ootamisija sekeldusi sain ametlikult tudengiks ja registreerisin ennast linna sisse.Seda pean küll korra veel tegema, aga vähemasti tean, mis paprid vaja kaasavõtta ja kuhu minna. Täna oli kõik alles nii-nii uus! AGA õnneks sattusime jubaesimese ukse taga kokku sellesama Tšehhi tüdrukuga hostelist, nii et tegimetäna kõike koos ja kahekesi on ju palju lihtsam! Kõigepealt koosStudienabteilungi ukse taga, siis koos panka, siis koos Studienabteilungissetagasi, siis koos raekotta, lõpuks koos Erasmuse welcome-üritusele.Ülikoolihoone ise on ilus, niisamuti aula, rektor ei suutnud otsustada, kaspeaks inglise või saksa keeli kõnelema ja tegi kõike segamini, mis muidugisobis ideaalselt, sest meiegi olime Katkaga (see tšehhitar) põhiliseltsegakeeles suhelnud.

Maria-Theresien Strasse ehk peatänav

Aula ukse tagant sain oma teise tuttava sakslase Thomase,kes seisis sama üksi kui mina, millest oli ju kohe võimalik juttu alustada. Taütles, et räägin hästi saksa keelt, pärast seda ei saanud ma temast enam suurtmidagi aru. Ehhee, sama lugu juhtus täna ka ühika köögis. Sotsialiseerumisehuvides peaksin praegu muidugist seal olema, sest tundub, et siin tunnevad kõikkõiki ja kus mitte mujal kohtuda kui köögis. Ahjaa: ühikas on suht nõuka, agatuba on see-eest päris ilus.

Vaade Akadeemikuteabi ühikale, mis asub Kaitsetänaval

Kokkuõttes on mul terve hunnik uusi pabereid ja nänni.Tahaks juba asju lahti pakkida, homme peaks vist Cernuscaga ühendusse astuma,et ka mõnda loengut külastada. Veel olulisi tähelepanekuid:

a) bussid mitte ainult ei peatu kogu aeg, vaid kakäivad iga kahe minuti tagant

b) kui liiga kaua tänavale vaadata, siis korragapilku tõstes võib suisa üllatuda, et näe, siin on ju mäed ümberringi!

c) linna keskus on kaunis, vanad romantilised majadja kirikukesed igal pool

PS: täna ka veel tundub, et olen õiges kohas :)

Jõudsin kohale!

2011-10-02T21:00:00.000+02:00

Vaade õhtuselt jalutuskäigult

Kell hakkab vaikselt õhtusse jõudma, mina sain oma kolmandalennuga ka ühele poole ja olen rõnnelikult Innsbruckis. Viinis maandudes eisaanud veel täpselt aru, on need mäed või pilved, sealt edasi lennates polnudaga enam kahtlustki – ainult mäed, mäed, mäed! Metsased, kivised, lumised,igale maitsele midagi! Innsbrucki sisselend oli küll natuke trikikas, peaaeguoleks tiivad ära löönud, aga läks õnneks! Lennujaamast sai vupsti bussi peale,sealt vupsti teise bussi peale ja sellega otse hosteli ette!

Kohalikest eripäradest olen teada saanud, et a) bussidpeatuvad umbes iga 10 sekundi tagant, b) pimedas pole enam ümbritsevaid mägesidnäha, aga kuskil väääga kõrgel on mingid kahtlaselt valgustatud kohad, mis eisaa päris keset taevast olla, c) Innsbruckis on tip-top jooksurajad, d) Innijõgi on sama lai kui Emajõgi aga erinevalt sellest ka voolab!

Homme katsun linnaga ka valges tutvust teha, täna piirdusinõhtuse jalutuskäiguga (kampsunit polnud vaja muidugist!). Plaanis on astudaülikooli ja leida kodu. The Usual!

PS: mulle tundub, et olen õiges kohas! PPS: loodetavastitundub nii homme ka ja ülehomme ja järgmised neli kuud!

Poolel teel

2011-10-02T14:29:00.000+02:00

Tänasest vaatan elule ülevalt alla, täpsemalt Alpidest alla! Esialgu olen alles poolel teel baaslaagrisse Innisilla-linna, kuid asi seegi, et sõprade naabrite lennufirma mind kenasti Euroopasse sõidutas ja sugugi vahepeal pankrotti ei läinud! Viinisaia-linna lennujaamas ma peaaegu ei eksinudki ära, avastasin, et 4 tunni ootamise asemel oleks võinud ka 2 tunniga läbi ajada, aga no ega siis reisufirmad selliseid asju ei tea. Nüüd tiksub juba teine tunnike nendest neljast, olen jõudnud õigetele pinkidele istuma, söönud ära pooled kodused võileivad ja ostnud eriti väärtuslikku (nagu lennujaamades ikka) Apfelschorlet (nagu Austrias/Saksas ikka).

Kuidas edasi hakkab minema? Ega ma ei tea! Õigupoolest ei tea ma isegi seda, millises voodis ma täna silma looja lasen, aga küllap see jõuab selguda. Nagu kõik teisedki asjad. Mida ma tean, on see, et kuskil mu lilla schlehviga kohvris on korralikult sisse pakitud kaisukaru, sinimustvalge, pastlad (iss küll tungivalt soovitas kingad ka võtta, aga arvasin, et kalossid+pastlad ajavad asja suurepäraselt ära!), hirmusilus ood, maasikatee ja kollastel ja oranžidel paberikestel juhised iseseisvaks eluks. Seljakotis on igatsuse peletamiseks "Sügise", mille järge peab eriti tore varesejalgades kirjake!

Kallid kodused! Olete lõpmata kallid! Mul oli imeliselt tore lahkumispidu (eriti vabalava etteasted!), kust on nii palju head meenutada, et järgmisel hommikul tuliunisena bussis Tallinna loksudes ei suutnudki magama jääda, sest häid mõtteid oli lihtsalt liiga palju!!! Ärge minu pärast väga muretsege, tulen ju varsti tagasi! Siis näeme kõiki jälle-jälle-jälle! Seniks aga püüan siinsete inimestega läbi ajada, küllap ikka ajan ka ;) Asun siis nüüd viimaste võileibade kallale ja katsun öömaja ka kindlaks teha! Keeping you posted!

Tik-tak

2011-09-28T17:02:00.000+02:00

Mul on koletu komme osta terve raamat ainult ühe luuletuse pärast. Täna juhtus jälle nii! Olin heas tujus, teeauruga pähe tõusnud jutuvadin teiselt poolt lauda oli loonud sobiva pinnase rõõmsaks sentimentaalsuseks ja kingituseks plaanitud kirjateos sai omandatud teadmisega, et ruumi on sellele ainult mu enda raamaturiiulis! Näed siis, mis kallid inimesed ja kohad teha suudavad!

Lisaks ühele suurepärasele luuletusele tegin täna reisuks sisseoste ehk väljaminekuid. Neid tuli palju ja aega kulus ka kenakesti! Vaatamata tossule ja mürale on siiski täitsa tore aeg-ajalt Tallinna-linna peal ringi patseerida, poest poodi käia, linnamelus olelelda ja vahelduseks koolist läbi hüpata. Paff tuleb ukse peal mürinal vastu (nagu ikka!), Piret kiirustab raamatuvirn süles mööda koridori ja Margot leiab hetke korraks Mauris maha istuda ja jutustada. Mõnus!

"Koolipäeva" lõpetuseks sobib kenasti mu tänase päeva eriti kallihinnaline luuletus (mõned k-d on üleliia - iseenesestkimõista)!

Suur rahustav kell.

Tikk-takk.

Ja olemine hell.

Tikk-takk.

Nii jäädagi me võiks

igavesse unne,

mu kõrval on mu arm,

ja tal on sama tunne.

Tikk-takk.

Ja tal on sama tunne.

Tikk-takk.

Ja tal on sama tunne.

Jana Lepiku luuletustekogust "Kask valgel asfaldil"

Nii ja naa

2011-09-22T17:42:00.000+02:00

Jõudsin ringiga Tartu tagasi.
Tähe 4 on mind mitu päeva kostitanud ruumitäie naerusuudega, teega ja internetiaknas kõlksutavate sõpradega. Aeg-ajalt lõkerdame cosmo saatel, vahepeal teeme asjalikke asju, siis oleleme niisama edasi. Üldiselt on siin päris tegus aeg, tarvis panustada tulevate põlvede teadushimusse :)
Vahepeal elasin nii ja naa. Siis võtsin uueks motoks vanema erialakaaslase mõtte, et elu on nii ilus, kui ilusaks ma selle ise teen. Asusin siis nüüd tegudele! Tartu vaim, rebased, kohvitort mustsõstardega ja glee on juba päris hea algus!