Kas on linnukesel muret

Ega ikka ei ole küll! Istub oksa peal nagu rasvatihane ja siutsub muudkui "Sitsikleit-sitsikleit" või kädistab nagu hallrästas, vahepeal klutitab nagu puukoristaja, siis jälle pingib kui metsvint, kord puistab punarinnana klaasheldmeid hõbetaldrikule, siis laseb laulu mahedal flööditämbril musträstana, sekka mõni hallvarese kraaksatus ja kaelustuvi kluugutus. Igal juhul täiel rinnal!

Selle olen selgeks saanud viimase nädala jooksul hommikuti varavalges Raadi kalmistul linde kuulates ja õhtul hilja ööni Tudengipäevadel silgates. Uskumatu, kuidas tudengimelu võib sind endasse haarata ja pöördesse viia, nii et koolitööd hoopis ununevad (kuigi igal hommikul kaheksast geneetikat kuulamas käid). Mina olen küll täiesti peotsüklis ja praegu lihtsalt naudin seda laupäeva hommikupoolikut (kella järgi on küll juba pärastlõuna), mil mul on vaba aega ja ma ei trööbeldagi linna peal (kuigi võiks). See nädal on jälle uskumatult palju positiivseid emotsioone pakkunud ja akud eksamiteks ära laadinud. Ainsa negatiivse küljena võib tuua asjaolu, et unevõlg on kergelt öeldes suur ja aju pole neiks eksamiteks küll kuidagi tarkusega laadunud, aga eks veel aega ole ka - nagu alati! Ja et ükski hea asi unustuste hõlma ei saaks vajuda, siis nüüd tuleb möödunud 5 päeva master-kokkuvõte!

Linnulaulu välipraktikum 

Kuulame Marisega linnukesi. Maris liitus meiega ainult ühel hommikul: mina ja Velle kihutasime parajasti Vanemuise mäest alla, kui tema sealt üles lonkis. Maris polnud veel koju jõudnud ja meie polnud veel kooli jõudnud. Võtsime tal sabast kinni ja ei lasknud puhkama, vaid vedasime praksi kaasa. Kõik olid rahul :)

Raadi kalmistul 25. aprill - 6. mai argipäeviti kell 6:30. Suure lunimise ja pikaajalise targa mõjutamise tagajärjel õnnestus ära rääkida Kristiina, kes on mu varahommikune ustav ornitoloog. Mõnusa üllatusena liitus meiega mõneks päevaks ka Velle, mistõttu hommikune plaan nägi ette 6:10 kohtumist Tiigi ühika ees, 6:20 Narva mnt 27 ja siis vurasime juba Peetri kiriku taha kalmistule. Linnud laulavad reeglina kolme moodi: ühed laulavad pikad serenaadid maha, teised kädistavad ja kolmandad ainult huikavad või vilistavad. Ega ma pole neid veel selgeks saanud, aga õnneks on nädalake varast tõusmist veel ees, nii et lootust on, et lõpuks saan ka arvestuse tehtud. Hommikuti ärgata on muidugi raske (eriti kui õhtul linna peal lullerdada), aga kange tee, hea seltskond ja esimesed soojendavad päikesekiired aitavad! Ja kogu asja juures on positiivne see, et kella kaheksaseks loenguks on mõte juba erk ja valmis usinasti õppima! Samal ajal kui teised pingi peale pikali viskavad, jaksan mina konspekteerida ja puha! Iga hommik küll nii hästi ei lähe, aga enamasti ikka. Millal sa muidu ikka hommikuti varavalges linnukesi kuulamas käiks  - mulle küll meeldib :) 

Öölaulupidu

Pildile jäid Kristiina, Kairi, Niki, Merit, Eerik ja Annika

Eelmisest aastast oli mul meeles, et öölaulupidu tähendab palju rahvast, palju ebakaines olekus noori, palju huilgamist, palju tühje pudeleid ja palju kaasaüürgamist. Sellel aastal toimus kõik samamoodi, kuid kuna ma olin suts paremini ettevalmistunud, siis oli ka emotsioon parem. Mitte et eelmisel aastal mingi halb mulje oleks jäänud, oo ei, aga öölaulupidu pole ikka sama mis päris laulupidu, nii et sellega tasub arvestada. Minu meelest oli vahva, laulud olid enamasti ikka peas (üht laulu ma isegi ei teadnud, kujutate ette!), meid oli mõnus seltskond ja meeleolu oli üleval küll. Pikka pidu siiski polnud, sest hommikul ootasid ju linnukesed!

Trepijooks

Mina magasin teisipäeva päeval õndsat und, kui helises telefon ja saabus teade, et tuleb minna Maaülikooli torni trepijooksule. Ketsid jalga ja minek! Õnneks olid kõik need 15 korrust treppe võistkonna (4 inimese) peale ära jaotatud ja minu kanda jäid viimased seitse korrust alla. Oma arust olin ma küll täiega kiire :D Paremusjärjestuses see just ei avaldunud, aga chill oli ikka! Ilm oli mõnusalt soe ja päike küttis, torni juures unelesid tudengid ja aeg-ajalt tuli mõni jooksujalg hingeldades. Trepijooks (ja -hüpped) pole just mu lemmik, aga seekord oli lihtsalt hea äraolemine :)

Tähetorni taasavamine

 

 Kevadekuulutajad Ülari, Anu, Maris, Märten, Velle

Kolmapäeval oli ainus päev, kus mul oli natuke arvestatavat kooli, mistõttu päevased üritused jäid kesiseks, aga õhtul läksime Toomele tähetorni taasavamise puhul korraldatud Tartu Ülikooli Sümfooniaorkestri ja Urmas Sisaski kontserdile. Ilm oli jälle supermõnus ja igal pool oli lihtsalt nii hea olla. Algul istusime siivsalt pingil ja kuulasime tähistaevamuusikat, pärast kolisime kaugemale murumättale ja kuulasime sealt edasi. Sisask on lihtsalt vinge! Muid sõnu polegi vaja, sest kuidas sa ikka kirjeldad meest, kes esineb oma abikaasa ja koeraga, lööb aegajalt trummi, siis joiub, siis mängib didgeridood ja lõpuks puhub viimasel ajal tänavamuusikute seas popiks saanud klahvidega pasunalist. Sellest kõigest kokku kasvab täiesti müstiliselt meeliülendav muusika - oojaa, oojaa! Ja kui lõpuks ka sümfooniaorkester head taset näitab, siis on lihtsalt hea!

Helilooja ja daam koerakesega

Pärast kontserti käisime korraks minu poolt läbi teed joomas ja varbaid soojendamas ning siirdusime siis Tudengilaulule Plink-Plonki. (Sellest tulenevalt sai järgmisel hommikul väikse lehelinnu "silk-solk" "plink-plongiks" ümber nimetatud :)) Kuna kolmapäeval toimus palju häid üritusi suhteliselt samale maitsele (nt Smilersi katusekontsert ja Mahavoki kontsert Toomel), siis oli Tudengilaulul rahvast vähevõitu, aga sellest polnud hullu. Bändid olid täitsa toredad ja head muusikat kuulis üksjagu. Eks mõned olid muidugi paremad kui teised, aga üldiselt olid kõik täitsa kuulatavad ja vaadatavad. Eneseimetlejate Klubi tegi auhindade jagamisel puhta töö ja olgem ausad, nad väärisid seda ka väga! Natuke kahju on, et teistele seetõttu kiitust vähem jagus, sest mõni hea bänd jäi üldse auhinnata, aga mis parata. Kõige ilusam sellel õhtul kuuldud mõte (nii nagu ta mul parajasti meeles on) pärineb allolevast võidumeeste laulust: "Vabandage, neiu, kas ma tohiks teile meeldida. Teie juba mulle küll meeldite, kuigi ei küsinud luba!"

 

Pärast Tudengilaulu hüppasime korraks Pirolt läbi, aga andsin jälle suhteliselt kiiresti alla, sest teadagi-teadagi, eesootav hommik tõotas tulla varajane. Teised jäid veel linna peale häng-gäng-bängima, aga mina vantsisin koju ja pugesin põhku.

Raekoja plats

Uskumatu, aga neljapäeval ei osalenud ma ühelgi tudengipäevade üritusel. Selle asemel istusime Kairi ja Maristega Raekoja platsis pingi peal ja tegime tähtsate asjadega tegelemise nägu. Mõned hädatarvilikud käigud lähedalasuvatesse asutustesse said siiski tehtud, aga enamus aja istusime lihtsalt pingi peal, rääkisime juttu ja praadisime päikeses. Ei pea vist mainima, et see oli üks ütlemata hea olemine!

Vahepeal koolis nägin kursakaid, kellega ammu kokku polnud juhtunud (see on see, et meil on ainult üks ühine loeng, mis toimub ainult üks kord nädalas ja jääb ka kogu aeg ära!) ja õhtul tähistasime Tiigis Riina sünnipäeva. TIKi seltskonda oli jälle hea näha ja tuttavad arstid kuluvad ju ikka marjaks ära :)

Tudengiekstreem

Tanel maandub Emajõkke

Reede päeval käisin kaasa elamas võistkonnale Kaerajaan, kes oli oma hulludes peades vastu võtnud otsuse osaleda Ekstreemil ehk joosta, sõita kanuuga, pumbata vett ja tulistada veejoaga märke maha, ronida seintest üles, kõlkuda kaarsilla vahel, sõita kaarsillalt Emajõkke, ronida läbi kassikanga ja lõpuks teha veel üks väike tiir kanderaamiga. Kui enamus võistkondi sai aja kaheksa minuti kanti, siis nende kindel siht oli viiega ära teha. No sellest jäi natuke puudu, aga ilmselgelt on kõrgete eesmärkide seadmine äärmiselt positiivne, sest kokkuvõttes said nad teise koha!!! Hurraa-huraaa! Ja ei tasu unustada, et 2/3 nende võistkonnast kandis meie pere rattakiivreid :) Milline au, eksole! Mina jooksin nendega kaasa ja tegin muudkui pilte, neid tuli hirmus palju, eks mõni ilus klõpsatus sattus ka seetõttu sekka! Üritus oli küll väga meeleolukas, sest a) ilm oli ilus nagu vaja ja Emajõe kaldal istuda on ju lihtsalt mõnus b) omadele on ikka hea kaasa elada. Lõpuks nad nägid välja nagu ühed sopakollad, aga see-eest rahul ja õnnelikud nad kõik teisedki võistlejad :)

Ekstreemsed inimesed 

Folk ja öötantsupidu

Siin me veel Marisega ei ole pöördesse läinud, aga karta on, et varsti läheme!

Kui päris aus olla, siis olin ma reedeks juba päris väsinud, aga folgile ja öötantsupeole tuleb ju ikka minna! Jalutasime Kertu ja Noraga Vabaduse puiestee poole ja arutasime bändidest, keda teadsime esinema asuvat: Oort ja Nikns Suns. Minu teadmised piirdusid sellega, et Oort teeb raskemat folk-rocki, sellist raju muusikat, aga see meile ju sobiski, sest Kertu Raju, Nora Raju ja Kärrrt Rrrraju kõlavad nii ilusti! Meil oli õigus - bass pummeldas südamest läbi ja kuigi ma just suurem asi rokisõber pole, siis Oort oli ometi täitsa tore ja eneselegi üllatuseks nauditav. Mitte küll tantsitav, ei, aga kuulatav ja tunnetatav muusika! Nikns Suns oli minu mälestuste järgi rohkem tantsulka-grupp, aga sellega panin ma küll mööda! Selgus, et lavalt hakkas kostma veel rajum folk-rock kui Oorti puhul ja olgem ausad, see viis päris pöördesse! Sellise muusika järgi pole ma küll veel kunagi tantsinud, aga näed siis, kunagi on ikka esimene kord! 

Kui lõpuks päris tantsupidu hakkas, oli veri juba vemmeldama ja põsed õhetama hüpatud. Selles mõttes (polka välja arvata) on eesti rahvatantsud mõnusalt rahulikud! Rahvast oli hirmus palju ja jalga sai toredasti keerutatud! Ühtegi pilti sellest küll tehtud ei saanud, sest kes siis kallil tantsuajal pildistada jõuab, aga mälupiltide album on see-eest rikkalik! Nii kestis õhtu jälle poole ööni! Koduteel laulsin oma roki-kähedal häälel lugusid, mis kaua laulmata on olnud, vahepeal pidin pargipingil jalga puhkama, sest keegi teravakontsaline daam oli sellele tantsusaginas otsa astunud, mistõttu jalake kannatada sai. Kui koju jõudsin, vajusin voodi, on see vast mõnus koht!

***

Nüüd on käes laupäev. Olen päev otsa seda postitust täiendanud ja jään tulemusega väga ja väga rahule! Eelkõige ikka sellepärast, et tühja sest kirjatööst, sündmused olid vägevad! Ja olgem ausad, volber on ju alles ees :) Tudengipäevad on küll täiesti hullumeelne üritus, aga sellest on nii palju, mida mäletada!!! Ja et moraal päris käest ära ei läheks, siis uuel nädalal hakkan kõigi nende superluks emotsioonide pealt sellise hooga õppima, et ise ka ei usu! Vuhuu-jupiduu, õnn on olla nii noor, nii noor!