Prügikoll

Ehh, esimene eksam on nüüd seljataga. Aeg hetkeks istuda, süüa lusikaga purgist moosi, ujuda mõtetega muusikasse, olla. Kaua see lõbu muidugi ei kesta, varsti peab peole minema. Ja et õhtu niisama tühja ei jookseks, siis vähemasti kahele. Raske see üliõpilase elu, eksole. 

Käisime täna Torma prügilas, euronõuetele vastav ja puha, sinna viiakse kogu Kagu-Eesti jäätmed, sest massiliselt väikseid prügilaid pandi hiljuti kinni nõuetele mittevastavuse pärast. Eks ma ju teadsin, kuidas kogutakse biogaasi, puhastatakse nõrgvett, ehitatakse kindel ja läbilaskmatu põhi, lõpuks kaetakse ladestud pinnasega ja elu ongi ilus. Jaa... netist lugeda ja skeeme vaadata ongi ilus, aga reaalsus näeb ikkagi välja nagu prügimägi. Prügi, prügi, prügi, sodi, praht, prügi, prügi, kajakad, prügi, prügi, prügi, monstrummasinad, prügi, kajakad, prügi, veel prügi eraldi hunnikutes, klaasiprügi, kummiprügi, prügiprügi. Isegi pakendisorteerimisjaam, mis on ju iseenesest nii vajalik ja tore asi, nägi välja nagu prügirada, mis jookseb masinasse. Prügi. Hirmus. Tekkis täiesti õõvastav tunne, rõhuv. Kevadel välipraksis käisime lubjakivikaevanduses, vahtisin seda üüratut lagedat ala, mille inimene on kätte võtnud ja üles lasknud, hiigelmasinate peale laadinud ja minema vedanud. Natuke aukartustäratav oli, aukartus korraga inimkonna ees (mida me ikkagi teinud oleme) ja looduse ees (ükskord teeb ta kõik tagasi). Aga nüüd - needsamad mastaabid, otsatud väljad, masinad, inimese kätetöö - ja ainult prügi! Õudne! Kui kõndida väravast välja ja rääkida kohaliku töötajaga, kuidas täpselt see drenaaž nüüd töötabki, on palju mõnusam, võiks lausa öelda et hariv ja huvitav, kui seista piiritute prügiväljade vahel ja olla rõhutud saastast. Sain teada, et prügikolli minust ei saa. Pigem läheks koju ja ei teeks üldse prügi, tunne läheks natukenegi paremaks.

Saan targaks

Kui ma paar tundi tagasi siia kirjutasin, siis oli kange tunne, et midagi head toimus täna veel, aga ainult tundmuseks see jäigi. Kooki süües tuli meelde: mul hakkas tarkusehammas kasvama! Lõpuks ometi edu akadeemilisel rindel! Hurraa! 

Iga päev on uus II

Mõnikord lähevad päevad hoopis teistmoodi, kui arvad. 

Hommikul kodust lahkudes uskusin, et mul seisab ees ettekanne tundmatus vormis tundmatu inimesega ja seda kell kaheksa hommikul. Selgus, et õppejõud lasi meid järjekordselt üle ja tundmatust vormist sai arusaadav, tundmatust grupikaaslasest tuttav. 

Siis ma arvasin, et käsitöös istume vaikselt ja õmbleme, aga tegelikult nõelusime jutuvada saatel ja lõime mõnusaid kontakte. 

Siis ma arvasin, et algab järgmine loeng, aga ei alanudki. 

Siis arvas müüja poes, et 112.- taruvaigušokolaadi eest on ülemõistuse palju ja keeldus seda sellise hinna eest müüma, aga tuli välja, et odavamalt ei müüdagi. 

Siis ma arvasin, et ma olen täna väsinud ja ei jõua sugugi õppida, aga tuli välja et jõudsin küll ja see oli päris tore! 

Siis ma arvasin, et GISi praks on kasulik, aga tuli välja, et ei olnudki. See polnud nii tore. 

Ja siis ma läksin TBi ja sain aru, et suured asjad kipuvad poliitikaks ära minema. Ja teate, see polegi paha, seda tuleb lihtsalt osavalt ja ausalt teha! 

Ja siis ma tulin koju ja mul oli hää meel, sest viimane seminar andis teadmise, et teen õiget asja ja mõtlen õiges suunas. Hää meel päädib varsti koogiga. 

Hommikul polnud mul sellest kõigest aimugi. Aimasin vaid puupüsti täis päevaplaani, väsimust, ajanappust, unepuudust. Ei midagi sellist! Elul on omad käigud, mõnikord plaanid lihtsalt feilivad. Ja isegi minusugusele korraarmastajale tundub see päris meeldiv lahendus! Iga päev on uus - ikka veel ja alati!

Et ma oskaks olla hetkes iga kell ja igal pool

Tegelikult ma polekski hakanud kirjutama, aga on asju, mida ei saa enda teada hoida. Isegi siis, kui sa oled neist rääkinud Evelinile ja Kristiinale ja Kairile ja kõikidele kursakaaslastele, kelle kätte said, lõpututes detailides Liinale ja Marile ja isale ja viimaks ka vanaemale, isegi siis tahad neid veel ja veel jagada.

Siis, kui ta tuli / tuli suurde sügisesse / lohutama meid oma leebel moel / vananaiste suvi, saabus minul sügishall ja "Normaalselt" oli küll püüdlik, ent ilmselgelt valelik vastus küsimusele "Kuidas läheb".  Järjekordsel sellisel õhtul maandusin Genklubis, moosipurk kotis ja kõht pannkookide ootel. Pea oli väsinud, mõtted tuuritasid segiläbi ja vastutused tuletasid end liiga tihti meelde. Maandusin Kaisa kõrvale ja jäin ootama. Nad tulid nagu ikka, mõned jäid ikka tulemata, aga kontsert võis alata. Indigolapsed. 

Pärast esimest laulu lohutas mind teadmine, et vaatama suurele hallile, on nende muusika ikkagi hea ja minu nirupoolne olemine seda ei muuda. Pärast kolmandat laulu võtsin vastu otsuse, et kohustused jäävad nüüd küll kus see ja teine, sest mul on vaja ise rahulikult olla ja ma ei saa kõigi teiste asjadega hetkel mässata - mõni mees peab lihtsalt rahulikult elama ja siis ta saabki rahulikult elada. Asi ei piirdunud ju kolme lauluga! Järjest ja järjest kõlasid lood, mille sõnad on peas ja Aive-kohti võib ise vaikselt vahele laulda, "Seebimullibeebis" tuleb Lilkale liigutused ette näidata ja lõpuks "Moosiseemnekarus" Tomile sõnu meelde tuletada ja mõtetes noomida, kui kuskil mõned sõnad vahetusse lähevad! Nojah, kontserdi lõpuks olin ma eneselegi märkamatult täielikult rõõmurullistunud, kinkisin ära oma moosipurgi ja sain vastu imekettakese, mis mulle nende laule uuesti ja uuesti ette on nõus kandma! Astusin hilisesse õhtuõhku ja mõtlesin rõõmuga, kuidas nüüd lähen Tähesse ja teen TBi, sest see on üks igavesti vinge ettevõtmine! Näed siis, hall läks täiesti ajamata ise ära, mul polnud plaaniski veel rõõmsaks hakata, aga mis sa teed, kui muusikal on võluvägi!

Tass mitme tunni tagust musta kohvi ikka veel meeli ergutamas, lahkusin füüsikahoonest napilt enne üht. Eriti chill on öösiti tühjas auditooriumis etendust teha, publik on nii rahulik ja kuulab erilise hoolega! Eilsed põhikoolikad Luunjas oli küll märksa erksam kuulajaskond, aga chill oli ikka: Alex lahendas isepäise õhupalli küsimuse minu kõrvarõngaga (hurraa teravatele tagustele!), uus kava sujus ilusti, raamat põles ja käsi põles ja kõmakas käis lõpuks ka. Mis minu jaoks tähtsaim - see oli täiesti närvivaba etendus! Olin teinud piisavalt palju uurimistööd, et tunda end ka väheke kompetentselt ja tulemus oli lihtsalt eriti mõnus olemine, mis kandus ka saali. Alex küll kritiseeriks üht koma teist, aga üldiselt jäi ka tema rahule. Ja see vist näitab midagi. 

Sellel päeval ilmus TBi valgele tahvlile miski, mis kolmapäevast saati mul meeles mõlgub ja vaid aeg-ajalt mõnele muule mõttele ruumi teeb. Et ma oskaks olla hetkes iga kell ja igal pool. Püüan seda endale meelde tuletada, kui uus hall peaks saabuma, aga praegu olen ikka veel Indigolaste õnnemullis ja seda ei torka katki isegi kõrvarõngaga! Ilusat sügist!

Värsid Mandel Kochi ja Tom Valsbergi sulest

Lisalugu