USKUMATU, kui vägevad saavad inimesed olla! ILMSELGELT on viimastel päevadel minu mõttemaailma piire mõnuga laiemaks sikutatud ja seda väga sobivates suundades!
Tartu Linnasprint - keskkonnatehnoloogid olid väljas mitme-setme paariga ja kõikvõimalikes kombinatsioonides. Siin valik vapratest lõpetajatest :)
Et kõik ausalt ära rääkida, tuleb alustada sellest, kuidas kolmapäeval Tartu raekojast inimesed paarikaupa jooksu pistsid, eesmärgiks leida üles kümme punkti, saada kõigis märk kirja ja jõuda võimalikult kiiresti algusesse tagasi. Mõnel õnnestus kiiremini, teisel oli kaardilugemine vähe problemaatilisem ja jalg aeglasem, aga finišisse jõudsid kõik rõõsalt ja õnnelikult! Mina jooksin juhuse (Mari) tahtel tundmatu neiuga Tartu Suusaklubist, kes oli minust küll hea mitu aasat noorem, aga see-eest kõvasti kiirem ja orienteerus Tartus vabalt! Minu ülesandeks jäi talle ainult suund kätte näidata ja juba ta kappaski ees minema, mina püüdlikult kannul. Võistlusele lisasid ekstreemsust kevadiselt jäised kõnniteed, aga õnnestus kukkumisteta pääseda ja mõnes punktis tuli lumi ka kasuks, näiteks siis, kui Püssi juurest nõlvalt tagumikul alla lasime - sai hea hooga ja kiiresti! Sain kinnitust, et orienteeruda on tore, ja meel läkski rõõmsaks!
Neljapäevane tavapäraselt väsitav koolipäev lõppes kokkusaamisega rebane Annaga, kes nagu üks usin õpilane kunagi viibis ülikooli avatud uste päevadel. Jutustasime ja muljetasime, sõime ja jõime, lõpuks suundus iga roju oma pidudele edasi. Mina siis seekord Püssi, kus ajaloolise sündmusena Kertu härjal sarvist haaras ;)
Ja siin minu ideaalne pildistamissoskus
Häbiväärsel kombel suundusin Püssist koju juba varasel keskööl. Enne lahkumist lubas Kairi Kristiina tungival nõudmisel hommikul poole kuuest pannkooke küpsetama hakata ja sai kokku lepitud, et kuuest siis nende poole ühikasse hommikust sööma! Hehee, koju jalutades mõtlesin veel, et ei tea kas peaks neile hommikul kuuest helistama ja nalja pärast küsima, kas koogid juba valmis, aga ükspäev ma alles ajasin Kiku varase helistamisega üles, nii et ma parem loobusin sellest kiusamisplaanist. Igatahes nii vahvalt hullumeelne idee :P
Kairi kokakunst
Kui kell sai pool kuus, magasin mina kodus õndsat und ja Kairi hakkas Narva mnt ühikas kooke küpsetama! Kui kell sai kuus, magasin mina endiselt õndsat und, aga usin Kertu oli juba hommikuse jalutuskäiguga Tiigi tänavalt nende poole jõudnud ja pidusöök võis alata! Uskumatu, nad tegidki selle teoks! Mis minu jaoks oli ainult hullumeelselt tore plaan, oli nende jaoks hullumeelselt tore reaalsus! HULLUMEELSELT TORE!
Hommikuüllatuses Kairi ja Kertuga, Kristiina on teispool fotokat ;)
Ja sellest kõigest sain ma aimu alles siis, kui tavapäraselt kolmveerand kaheksa kodust väljusin, et Kertuga koos kooli jalutada. Aga peale tema ootasid mind sel hommikul veel Kairi ja Kristiina ja soojad pannkoogid maasikamoosiga! Uskumatu, kui tore ja uskumatu, kui tobujopski ma olin, et hommikust plaani tõsiselt ei võtnud! Milline väärt õppetund!
Vesi oli sõber nii mõnelegi - Kertu ja Kristiina Chemicumis.
Hommikusel varasel ärkamisel olid siiski ka omad tagajärjed, sest mitte kõik ei suutnud maateadustes Eesti geoloogiasse süüvida. Ütleme nii, et uni kuluski ära ja paaritunnine paus enne füüsika praksi süvendas seda teadmist veelgi.
Pidusöök missugune!
Kui Kertu praksis teatas, et pärast saab tema juures verikäkki, siis ILMSELGELT ma enam ei pidanud seda ainult hullumeelselt ägedaks ideeks, vaid lubasin kolmest platsis olla. Ja nii läkski. Ma siiamaani imestan, kust tulevad sellised mõtted?! Verikäkki sõin ma viimati vist siis, kui meil veel endal maal sead olid ja vanaema mõnikord harva kooke praadis. Ja nüüd uuesti Tiigi ühikas ümmarguse laua taga koos hapukapsastega - jube head olid :D
Ja et kaks kolmandata ei jääks, siis kuuest algas Kristiina pool õhtusöök riisi ja kotlettide ja ubade ja Marise toodud muffinitega! Oli nii hea! Istusime, sõime, vaatasime aknast välja vihma sisse, kuulasime mussi ja rääkisime juttu. Saladused tulid välja ja uued mõtted tulid sisse - õdus! Vahepeal laenasime voodit ja puhkasime, sest lõppeva ja juba lõppenud päeva erakordsed teod andsid tunda. Lõpuks läks jälle iga roju oma pidudele edasi: kes öistele jalutuskäikudele, kes lähedastega kohvikusse, kes unega kohtingule ja kes (tobu-jobu) Tartu maratoni lõpupeole. See viimane olin mina. Pidu oli tühi, muss oli allapoole arvestust, inimesed olid vanemapoolsed ja meeleolu väsinud. Aga Kaija oli särav ja selle pärast tasus teda kõik need tunnid oodata. Nüüd ma vähemasti tean, kuhu järgmine kord peole enam ei lähe! Vähemasti mitte enne kui ma 35 saan ja siis peaks ikka ka parema koha vaatama.
Millised uskumatud lood, ise küll veel ei usu, et nii palju toredaid asju on toimunud ja et mina neist kõigist osa olen saanud (isegi pannkookidest, mille ajal ma magasin!). Nüüd on laupäeva pärastlõuna, minule ikka veel hommikupoolik ja vaikselt hakkab maharahunemise tunne saabuma. Aga kõige suurema tõenäosusega tuleb selle vastu midagi ette võtta :D Jah just nii - uutele tegudele, marss!
0 arvamust:
Postitage kommentaar