Töövõidud

1. Esmaspäeval tehtud DNA kalibratsioonigraafiku täpsus oli 1! Eesmärk vähemalt 0,99 sai täidetud! Hurraa!

2. Laadisin oma elu esimese DGGE! Pärast seda kui esimesed kolm korda Maria sõna otseses mõttes mu kätt hoidis ja minu tööks ainult õigel hetkel pipetist DNA väljalaskmine jäi, hakkasin juba vaikselt ise ka nägema, kuhu pipeteerida ja viimased 15 proovi läksid juba täitsa kenasti!

3. Agaroosgeeli laadimine on sellega võrreldes puhta lust (DGGE on ka lust tegelikult)!

4. Ühel päeval saime Johanna mullaproovidest ka DNA kätte!

5. Kõige selle peale hakkas täna uus tarkusehammas kasvama :)

Tegelikult bioloogid ei ole ainult laborirotid! Selle tõestuseks sõitsime täna Sabine ja Mariaga Zillertali Strassi veepuhastusjaama, kus on pooleli üks põnev Anammox-projekt, millega me pidevalt tegeleme (selleks kõike need geelid ja amplifitseerimised). Nüüd oli jälle aeg proove võtta, nii et tõmbasime oma valged laborimantlid selga ja läksime sopatiikide vahele askeldama. Kui ikka tead, et seal sees elavad NII head bakterid, siis on meel natuke leebem, aga üldiselt oli ikkagi tegemist sopatiikidega ja haisesid ka. Strass ise oli armas ja mäed ümber küla veel armsamad. Veepuhastusjaam tundus sõbralik (100% meestevägi kutsus meid esimese asjana ühisesse hommikusöögilauda ja käis pärast pilti tegemas), sain isiklikult oma nime taha allkirja anda, et nende laboris päeva veetsin - olen nüüd wissenschaftliche Mitarbeiterin! Oh, mis uhkus! Päev ise oli pikk ja intensiivne, aga ikkagi vahva! Saime palju proove, tegime palju analüüse ja nüüd on meil uus posu andmeid, mida kuidagi teistega kokku sobitada, aga see pole enam õnneks minu rida!

Lõpetuseks tahaksin teile laulda loo "Märtsis algas mai". Tavaliselt kõlab see laul minu suust varastel hommikutundidel kui hääl juba "iseenesest" lahti on läinud ja rõõmsalt lonkival sammul kodu poole kulgen, aga praegu pole "iseeneslikke tegureid" vajagi - krookused õitsevad, tulbid on juba ninad väga julgelt välja pistnud, päike kõrvetab ja täna lõunapausil välistrepil istudes oli nii soe, et oleks tahtnud varbad välja pista (oma suvise jope jätsin targu nagisse rippuma). Sellele vaatamata plaanin laupäeval suusatama minna! Säh sulle siis :)

Molekulaarminimalism

Täna käisin esimest korda Inni jões, ainult sõrmipidi aga ikkagi! Mul oli seda vaja. Just nagu mul oli vaja leida üles mänguväljakud kiikedega ja proovida, kas nendega saab ka taevasse lennata nagu kodus. Vist sai küll, aga peab veel proovima. Pärast heledalt kiirgava ekraani taga veedetud päeva tahtsin minna õue ja hingata. Seadsin sammud jõe poole ja sobival hetkel lipsasin hekkide vahelt läbi kaldaäärsetele kividele. Potsatasin ühele mättale ja jäin kuulama. Jõgi vulises. Teadmata aja pärast saabus prääksudes part, selsamal hetkel jooksis keegi pisike üle kivide ja ehmatas end mu varbaviibutuse peale uuesti vette. Ümisesin jõega kaasa, kas ta aru sai, ei tea. Mõistab vesi ainult looduse keelt või peab temaga ka saksa keeles rääkima? Ta kuulas mu ära, siis kuulasin mina jälle teda. Lahkusin klaarima meele ja puhtamate mõtetega. 

Mõningane vaikelu kulub pärast lõpule jõudvat nädalat kuhjaga ära, sest uut on jälle tulnud lademetes! Olen tagasi Innsbruckis, elan ikka oma ühikatoas edasi, ainult enamus teisi kaaslasi on välja vahetunud. Järgmised kolm kuud (või pigemini kaks kuud ja 3 nädalat) olen praktikal Innsbrucki ülikooli mikrobioloogia instituudis, kuhu sattusin pooljuhuslikult kogemata, aga igal juhul õnnelikult. Mind võeti väga soojalt vastu: mul on oma laud ja arvut ja ukse kõrval rippuvale töögrupi liikmete stendile ilmus juba ka minu tagasihoidlik nimi!!! Oi, ma olin uhke selle üle! Inimesed on äraütlemata lahked ja tundub, et selles circa 10liikmelises grupis valitseb hea atmosfäär. Nädala jooksul on kaks korda kõik koos kooki söödud ja ükskord tõi ülemus ja muidu kõige tähtsam nina tulpe! Tööst võib igal ajal pause teha ja niisama kööginurgas laterdada (kas tõesti puhkekodu nr 17???)! Kui päike paistab, siis tuleb minna õue naabermaja aknalaua peale istuma ja niisama mõnulema! Rääkimata sellest, et söömas käiakse ikka mitmekaupa ja vahepeal teeb keegi lolli nalja! 

Mina olen laboris akadeemiliselt vaieldamatult kõige noorem ja lollim, aga sellest pole midagi, sest iga päevaga saan jube palju targemaks. Töötan põhiliselt koos Sabine (Austria) ja Mariaga (Hispaania) reoveepuhastuse alal - praegu on neil pooleli üks põnev Anammoxi projekt ja selle tarvis tuleb piisavalt palju molekulaarmeetoid pruukida. Nii ma siis näengi päev päeva järel, kuidas tehakse piisiiaari (PCR) ja riiltaim-piisiiaari (RT-PCR) ja diižiižiiiid (DGGE) ja agaroosi geeli ja DNA ekstraktsiooni ja ma ei oska mõeldagi, mis mind veel ees on ootamas! Esimestel päevadel tilpnesin Sabine sabas ja ta muudkui jutustas, mida ta parajasti teeb. Ma siis muudkui küsisin ja tema muudkui seletas. Reedel tegin juba Maria valvsa pilgu all täitsa päris ise PCRi, mis küll hiljem kasutuks osutus, sest Sabine oli meile ups-ups valed praimerid andnud. Aga mis siis - mulle meeldis ikkagi! Ühtlasi oli reedel mu käevärisemisamplituud juba kordades pisem kui nädala alguses - edasiminek missugune!

Kõige rohkem ei suuda ma ära imestada asjaolu, et nad võtavad aja minuga tegelemiseks! Keegi peab ju igal hetkel minu kõrval seisma (või mina kellegi kõrval) ja mulle iga sammu seletama. Minu jaoks on see hullupööra kasulik, aga nende jaoks jookseb ju lihtsalt tööaeg! Kolme kuu pärast lehvitan ma neile rõõmsalt ja kogu nende väljaõpe lendab lihtsalt minema! Ei tea küll, mille nimel nad kõigeks selleks vaevuvad? Puhas entusiasm noori teadusesse tuua (ala Teadusbuss?!) - ei tea, aga igatahes olen rahul ja ei jõua neid ära tänada! Mingil hetkel pöördub mu praktika ka rohkem biogaasi valdkonda - juhhuuuu-energeetika ja sõnnikuhais :)

Ühed virtsahõngulised konspektid on veel mööda mu tuba laiali. Eelmise semestri poolikud protokollid tuleb nüüd kiiremas korras lõpuni kirjutada ja järeldusteks vormida. Õäöü! Konstruktiivne vaim, tule peale! Katsun teid oma ülipõnevate seiklustega kursis hoida, aga tõenäoliselt kustun enne, kui silmad kinni jõuan panna. Kogu see infotulv, mis laborist saabub, ja lisaks lähemaletormavad tähtajad ei jäta väga palju energiat ülearu. Ometi olen rahul ja ei jõua ära imestada, kuidas mul praktikaga küll niiviisi vedas!

Innsbruck vol 2

veel lumiseid tippe

ühe raksuga saabuvat kevadet

erasmuse hoogsat vallatust

mõnuga mõtestatud õpinguid

sügavamaks kasvavaid tutvusi

tervet jumet ja seelikuilmu

arusaamist

hetkesrahulolu

Küllap ma seda salaja ootan. Seda, mis tegelikult tuleb, ei tea keegi. See on alles üllatus!

Euroopa õhuruumis

Kapsapirukas ja kohvikud ootavad

Näe, enne jõudsin salaja koju, kui viimane peatükk kirjutatud sai. Mõtlesin küll, et lasen lennujaamas sõnadel ajaveebi lennata ja pajatan heldinud paatosega, kui tore-hea-avardav-äge Erasmus ikkagi on. Selle asemel lendasid need mõtted hoopis mu õpingute aruandesse, sest kes siis Euroopas tasuta wifist kuulnud on! Mõned märkmed siiski tegin, aga need olid pigem tulevikku kui möödunule vaatavad: 

Müncheni lennujaam

Eesti keelt on niiiiiiii hea kuulda! Enneolematu :))))))))))))))))))))

Nägu läheb ise naerule mõeldes, et nüüd olengi kodus! Ununenud on viimaste päevade rutt, kurbtus, kui inimesi viimast korda kallistad või närveldus, kuidas kõikidele logistikaküsimustele lahendus leida. Järele on jäänud puhas rõõm suurepärasest Erasmuse ajast ja peatsest kojujõudmisest. Iga minutiga, millega boarding lähemale tiksub, läheb tunne aina kergemaks – nii võib ju suisa õhku tõusta! Mõelda! Ma lähen koju!!!

Erasmus oli ilus, jaa! Ilmaasjata ei kiideta seda välismaale minekut.

Viimastel Innsbruckis veedetud päevadel sai tõesti palju kallistatud! Igaühele oli vaja head-aega-me-ei-näe-vist-enam-kunagi öelda. Olgugi, et tõelisi südamesõpru liiga palju ei kogunenud, ikka oli kahju lahkuda. Sellele vaikelule lisandus pidev sõnnikuhais, mis mu konspektidest järjepidevalt välja hingitses ja meelde tuletas, et enne lennukile istumist tuleb veel üks lõpetav töö-eksam ja ettekanne teha. Nii juhtuski, et viimastel pidudel käisin ainult nägu näitamas ja ronisin siis õpikute taha tagasi. Sel kombel jäin ilma Innsbrucki aasta suurimast läbust Faschingist (vastlad), mispuhul manustatakse suuremas hulgas alkoholi ja muidu nii viisakas linn muutub üheks päevaks ja ööks tõeliseks purjutamistandriks. Kella ühe ajal päeval kesklinnast läbi jalutades tulid mulle vastu kõiksugu kostümeeritud tegelased, kes juba napsutasid, et karnevali rongkäigu ajaks õiges konditsioonis olla. Öösel olevat linn klaasikilde ja ülemeelikust täis olnud, mina ei tea, sest kasutasin võimalust, et hispaanlased olid ühikast ära ja mina sain rahus magada. Järgnevale hommikul praksikaaslaste ja -juhendajate nägudelt võis möödunust nii mõndagi välja lugeda - ehhee!

Niiviisi kordamööda kallistades, lahkumiskooke küpsetades ja biogaasist lugedes said viimased Innsbrucki-päevad tegusalt mööda. Veel viimane töö, veel viimane ettekanne, veel viimased aitähid õppejõududele, siis juba rongile, siis veel rongile, siis olingi juba lennujaamas, siis veel üks tõus ja üks langus ja ma olin kodus! Kodus!!! Siin on ütlemata hää, kas teate! Küllap teate! Elan nüüd täiel rinnal pingelanguse läbi ja olen 100% laisk. Uuel nädalal algab jälle uus elu, kuigi ühikatuba jääb samaks ja igahommikused bussisõidud Innsbrucki teise otsa jäävad ka samaks. Praegu on sinna veel üüratult palju aega! Senikaua küpsetan pirukaid ja vaatan jutuvadina saatel üle Tartu ja Tallinna paremad teejoomiskohad!

Nägemiseni, Michaela, Cecilia ja Innsbruck!

Eelviimane lehekülg

Iga päevaga üha enam tuleb hakata otsi kokku tõmbama. Mis sest, et mõne aja pärast olen jälle siinsamas toas tagasi ja imestan, mida teha kõigi nende pesuvahenditega, mida lahkuvad sõbrad mulle järjest pärandavad. Täna said minu omaks Valentina kohvikann ja kummikindad, paari päeva pärast lisanduvad Micha maitseained ja Amanda Vabaaja-Pilet. Kingitusi on muidugi tore saada, aga vaikseks võtab ikka, kui mõelda, et neid inimesi ei näe ma kõige suurema tõenäosusega enam mitte kunagi. Või siis heal juhul korra. Selle pärast tuleb viimastest päevadest võtta veel viimast ja teha ära kõik, mis enne tegemata on jäänud!

Eile oli selleks Kuldse katuse külastamine ja Sacher-Cafe! Kuldne katus (Goldenes Dachl) on Innsbrucki linna sümbol, mille keiser (üllatus-üllatus) Maximilian I 16. sajandil ehitada laskis. Oleme Katkaga küll kõiksugu muuseumites käinud, aga see märgilise tähtsusega turistilõks oli veel vallutamata, mistõttu oli nüüd viimne aeg! Muuseum ise oli päris pisike ja tõele au andes, kes neid ehitustehnlisi aspekte ikka nii väga lugeda viitsib, Maximilianist pasundatakse niiehknaa kogu aeg ja igal pool. Kuid see-eest oli meil omavahel palju rääkida ja nii lendaski aeg kuni muuseumi sulgemiseni! Sammusime edasi kohvikusse, millele olime juba ammu silma peale pannud, et kunagi erilisel puhul end sellega premeerida! Koht oli tõesti peen, aga üllataval kombel polnud ei meie ega meiega liitunud Chiara, Nadja ega Alžbeta ülemäära vaimustunud maitselistest elamustest. Kui Chiara ja Alžbeta pühapäeva õhtule jäid, ei olnud meie süda veel rahul ja sammusime üle tänava Strudelcafesse. Kaht kohvikut järgemööda võib endale ju lubada küll, eriti kui 2/3 seltskonnast külastavad neid tõenäoliselt viimast korda!

Viimane aeg sõbrapiltideks!

Sama hooga läheb kõik edasi! Täna õhtustame oma Akademikerhilfe sõpraderingis (kohvikook juba tarretub!), homme tulevad veel viimast korda Tšehhi ja Sloveenia sõbrannad vastlakukleid sööma, ülehomme korraldab Stef oma lahkumispeo ja neljapäeva õhtul magangi juba oma-oma voodis! Suure head-aega-ütlemise vahel tuleb aru saada anaeroobsest fermentatsioonist, reaktoritüüpidest, hoida oma bakterikestel silm peal, ajada veeljaveeljaveel paberimajandust ja kirjutada kõigile tähtsatele inimestele seoses kõikide tähtsate asjadega, mis ma lühikese kodusoleku aja jooksul jutti pean ajama. Pole veel aeg kokkuvõteteks, kuid teadmine, et kohe on ühe peatüki lõpp, istub juba jalgu kõlgutades mu õla peal.

Suurtele ja väikestele

Ilutseb mu ekraanil juba pikemat aega! 

Kallistades

Kärdu

Sõprus ei küsi, kui palju sa kaalud,
oled Veevalaja, Kalad või Kaalud.
Sõprus ei küsi, kus olid nii kaua,
kui tuleb sõber, katad vaikides laua.

Sõprus ei küsi, olid kaugel või ligi:
sõber teab niigi – kui pidi, siis pidi.
Sõber ei küsi „kas oled mu sõber?”
ta tuleb sul karguks, kui su ihu on nõder.

Ta ei küsi kui pruut „kas olen sul ainus?”,
ta toob pudeli veini ja toetab su vaimu.
Sõprus iial ei küsi, kes noorem, kes vanem:
ta on nagu vein – kui vanem, siis parem.

Arm on nii üürike. Sõprus on püsiv.
Mina ta vanust küll iial ei küsi...

/Ave Alavainu/

Unelen

Uni-uni. Vähemasti sellele on nad oma keeleruumis pihta saanud, et ülikool ongi uni. Eriti raamatukogus Stingi kuulates ja mõtiskledes, millal jälle pilk protokolli suunata. Õnneks aega on, nii et võib rahumeeli Stingi edasi kuulata, ta ju laulab nii ilusti!

Üldiselt tegelen sitast saia tegemisega ja see on väga vahva! Täpsemalt teevad bakterikesed veisevirtsast biogaasi, aga üks kategoriseerub igal juhul sita alla ja teine on vaat-et-paremgi kui kokanduslikud hõrgutised (saage nüüd ise aru, kumb üks ja kumb teine on)! Praksis on ainult seitse tudengit ja kaks noort juhendajat, nii et aega ja arusaamist jagub kõigile. See on hää, ülesanded on toredad ja praks ise rahulik, nii et jääb ka mõtlemiseks aega. Nii on ju suisa lust töötada, kui saad aru, mida ja milleks teed! (Pärast teist päeva ma ikka veel saan!)

Eile praadisime pool õhtut Cecilia ja Michaga pannkooke ja ülejäänud poole üritasime neid koos teistega ära süüa. Ei saanud hakkama, tuleb täna uuesti proovida! Raamatukogus õppimisel on see positiivne omapära, et kui kõht liiga kõvasti korisema hakkab, tuleb lõpetada ja lahkuda, sest ega siis teisi segada ei tohi. Ma juba peaaegu kuulen näljahüüdeid! Hetkel karjub ühe ravimitööstuse veepuhastussüsteem veel kõvemini (isegi Stingist üle), aga küllap see peagi muutub! Pannkoogid, oodake ainult, ma tulen varsti koju!

Pikaldane

Võtsin suurest puhkamisest pausi. Täna ei tee vist midagi (kui õhtune ühine kokkamine välja arvata), on juba nagu tehtud kah. Tegelikult pidime Patscherkofelile sihkasahkatama minema, aga hommikune pilk aknast välja uttu lubas rahulmeeli koju ville tohterdama jääda. Nüüd on küll juba päike väljas ja sõbrad mäel teada andnud, et paremat ilma ei annakski tahta, aga kodus on ka hea olla. Üle pika aja on mul tuba korras, pesud triigitud, külmkapp täis ja lõunaks saab smooritud porgandeid. See on vaat et paremgi kui kalli raha eest mäest alla lasta!

Kui oma suurest tigedusest üle sain, hakkasin täiel rinnal puhkama! Teisipäeval käisime uisutamas Innsbrucki olümpiahalli kiiruisurajal. Küllap keskkond aitas kaasa, sest uiskudel oli päris vahva olla ja ma polnud üldse kõige õnnetum lehm libedal jääl! Liuvälja põhiatraktsioon olid aga väikesed pingviinikesed (mitte siiski päris), kes teoorias algajatele uisutajatele tuge pakkusid aga praktikas lihtsalt kõigile oma armsusega meeldisid. Missest, et nendega koos oli poole raskem sõita kui ilma, ikka tahtis igaüks pingviiniga ka mängida :) Nunnununnu! Sõitsime täitsa mitu tundi jutti, sest jää oli hea, väli suur ja inimesi vähe! Absoluutselt mõnus!

 Mina ja pingviin

Õhtul sõitsin Alžbeta poole tšehhi kartulipannkooke sööma. Laud oli itaallasi täis ja mõõdukalt muidki rahvusi. Ütlemata hää meel, kui Moskvas elav indialane, kuuldes, et tulen Eestist, esimese asjana "Skype" vastas! Jess, mõni mainekujunduslik projekt vist ikka töötab ka! Arvan, et sellel õhtul sai Eesti mõned plusspunktid ka minu banaanikoogi eest, sest see haihtus üsna kiirelt. Eks ma ise jäin ka rahule, mis siin salata ;)

Õhtusöögilauas sai kokku lepitud, et Alžbeta tuleb hommikul minu ja Martinaga Seefeldi suusatama! Seefeld on teadupärast Euroopa suurim murdmaakeskus ja igatepidi maailmanimi, Innsbruckist ainult 40-minutilise rongisõidu kaugusel. Elamus oli super! Ilm pehme ja päikseline, rajad väga hästi hooldatud, lund rohkelt ja inimesi mõõdukalt. Kujutage ette Eesti ilusaimat suusatamist keset päikselist metsa, aeg-ajalt pudiseb mõnelt oksalt lund... ja siis lisage kõige selle ilu juurde veel silmapiiril (igas suunas) kõrguvad mäed! Oh! Ei jõua ära ahhetada! Isegi pidamine oli super, aga seda kahjuks terve suusa ulatuses. No ja siis veel need laenutatud saapad, mille pärast ma nüüd oma ville tohterdan. Aga nendele pisiasjadele vaatamata (ja vaatamata sellele, et tehnika oli jope mis jope ja võhma polnud ollagi) oli nii-nii mõnus ja hea ükskord ka "õigesti" suusatada! Jälle küpseb mu mõtteis plaan, et järgmisel aastal hakkan korralikult trenni tegema, hmm, nagu igal aastal!

 Suusakaaslased Tšehhist

Veebruar on sünnipäevi nii tihedalt täis, et ma üldse ei imesta, kui kuulen, et kellelgi veel vahemikus 8.-10.02 sünnipäev on. Seekord oli siis selleks minu Buddy Johanna, kelle jubileumi tähistasime ühes päris vahvas kõrtsus kümnekonna sõbra-tuttavaga. Mina tundsin küll esialgu ainult Johannat, aga ilmselgelt sai see viga õhtu jooksul parandatud! Lausa nii põhjalikult, et järgmisel õhtul läksin, tantsijalt Eliselt saadud piletilipik näpu vahel,  Landesmuseumi suurde majja Lehari operetti "Lõbus lesk" kaema! Sain koha loožis, oo, äge, ma pole veel kunagi nii peenes kohas istunud, uks tehti eraldi võtmega lahti ja puha! Vaade oli muidugist ka hea! Operett ise on klassikaline seebiooper ja igal juhul väärt tükk! Innsbrucki versioon oli üpris traditsiooniline, ainukese erandina toodi paralleel Euroopa majanduse hetkeseisuga (operett ise keerles Hanna-nimelise 20 miljoni ümber, mida oli tarvis Vaterlandi nimel kosida, et pisikest riiki pankrotist päästa). Üks vaheaaria oli üleni Kreekale pühendatud ja mingil hetkel sadas lavale sadakond EL-i sinist tähekestega õhupalli. See oli veidi kummaline (ja mõned arvaks, et odava populaarsuse võitmine), aga samas oli seos olemas. Tants, laul, kostüümid ja heli olid kõik tip-top - kokkuvõttes täiesti aus teatriõhtu!

Nüüd soojendan päikeselaigus varbaid. Eile olin juba asjalik ja ajasin väheke paberimajanduse asju, võib-olla võtan täna isegi koolipaberid välja ja vaatan, millega uuel nädalal rinda pista saan. Aga praegu lähen vaatan, kuidas nende smooritud porganditega jäi :) PS: ostsin 2.99 EUR eest Alpi kokaraamatu, võite pekipallikesi ootama jääda!

Porilane

Hea koogi saladus on otseloomulikult hool ja armastus, mis sellesse küpsetamisel sisse segada! Eile sain teada, et positiivse tulemuse saavutamiseks ei peagi ainult häid emotsioone kasutama, sobivad ükskõik missugused tunded, peaasi, et need oleks ausad! Ahjust välja tulles olin isegi üllatunud, kui efektne eilne katsetus välja nägi ja maitse poolest kõlasid ka ainult kiidusõnad! Iroonia, et koogi põhikomponent oli tigedus?!

 Täpsemalt postklausuraalne tigedus, sest sain ühele poole eksamitega. Ilmselgelt mitte "ühele" poole! Etoloogia eksamiruumist lahkudes tänasin õppejõudu abivalmiduse ja huvitava loengu eest. Ta oli tõesti väga kena inimene (nagu siin enamus professoreid, hea näo tegemine on ütlemata lihtne), kuigi edasine oli puhas viisakusavaldus. Võib-olla oligi loeng huvitav, aga mina ei saanud lihtsalt aru. Ämbliknaise staatuse omandas õppejõud küll täiesti teenitult, sest igal teisel slaidil oli mõni pikakoivaline koletis. Eksam oli see-eest tehtav (mõningate mööndustega) ja kuna etoloogia ei ole just mu erialamooduli aine, siis olin üsna rahulolev.

Seda ei saa öelda tunni pärast toimunud arengu- ja evolutsioonibioloogia klausuri kohta. Mõlemast osast küsiti ainult 5 küsimust, millest neli olid valikvastused. Oma meelest olin ma kõigile raskustele vaatamata päris korralikult ette valmistunud! Seda muidugi selle hetkeni kuni töö kätte sain, valikvastuseid jõllitama asusin ja iga hetkega üha tigedamaks muutusin. Mis mõttes langesin jälle tüüpilisse ükski-ei-sobi/kõik-on-õiged situatsiooni?! Mismõttes ta küsib nii vähe küsimusi, et üles leida täpselt need kõige imelikumad detailid?! Tegin oma linnukesed ära, tekstiküsimustele vastasin lihtsalt mööda (sest õiget vastust ei teadnud) ja trampisin ruumist välja. Õppejõu tänamiseks õnneks sobivat hetke ei tulnud, sest olgem ausad, polnud eriti tänulik olemise tuju! Kunstiliselt edasi minnes võiks öelda, et põrutasin ukse kinni (mida ma siiski ei teinud) ja jõudsin järeldusele, et ainus objekt, millele oma tigedust välja elada, on pärimitainas. Oo, ja tuli sellest alles imeliselt kerkiv kook! Sõtkumine on äärmiselt rahustav tegevus, lihtsalt taod-taod-taod kuni jõudu jagub. Eile ilmselgelt jagus kauemaks!

Tigedus välja elatud, sõime meie korruse köögis õhtust. Seltskond kahaneb iga päevaga, kuid toiduhunnikud on ikka samad, mistõttu nüüd järgnevad ühistele õhtusöökidele ka ühised lõunasöögid ja kohvijoomised. Tänase lõuna magan küll maha, sest kasutan oma eksamivaba nädalat üsna intensiivselt (varaste hommikutundideni), aga kohvilauale tasub ikka minna, sest kooke on suisa kaks (Micha oli juba enda oma valmis teinud, kui teatasin, et mul on vaja tainast sõtkuda)! Eks vist olegi aeg päevaga alustada!

Moosimikrobioloogia

Moosi, moosi, moosi ja teed veini - see on parajasti aktuaalne laul! Täna sain teada, et kui minust millegipärast keskkonnatehnoloogi ei saa, siis hakkan moosimikrobioloogiks - hurraaa!

Arengubioloogiale vahelduseks veedan päevi rakendusliku mikrobioloogia seltsis, mille käigus külastame erinevaid firmasid ja vaatame, kuidas asjad käivad! Esmaspäeval näiteks olime ravimitööstuses Sandoz! Päris prestiižne nimi, mh?! Kaesime perra penitsilliini tootmiseks vajalike mikroorganismide mutageneesi, ahhetasime täisautomaatika üle (laborirobotid!!!), nägime ära ravimitööstuse mastaabid milliliitritest kuupmeetriteni ja minu kui keskkonnatehnoloogi rõõmustuseks külastasime ka nende kohalikku veepuhastusjaama. Kahjuks on nii, et informatsioonil, mis antakse edasi dialektis ja PÄRAST lõunat, on minuni jõudmisega suuri raskusi. Hommikuti on isegi Süd-Tiroli aktsent päris mõistetav, aga õhtupoolikutel esinevad tugevad barjäärid. Aga huvitav on ikka! Näitaks teile pilte ka, aga suures spionaažihirmus lubati ainult mälupilte salvestada ja tootmishoonet võis vaadata ainult läbi akna. Vaatasime siis sealt, kuidas suur raha firmasse voolas (ruum ise oli küll üsna tasane, isegi töömehi polnud, sest milleks siis masinad leiutatud on).

Millal ma teie meelest viimati Itaalias veini joomas käisin? Igal juhul eelmisel aastal, seega oli tagumine aeg uuesti teele asuda! Möödunud veinituur oli sätitud Süd-Tiroli Törggeleni ajale, seekord suurt pidu polnud, aga reis ise oli vaat-et vahvamgi! Külastasime Laimburgi uurimis- ja tootmiskeskust, kellele kuulub üüratu hulk hektareid viinapuu- ja õunaistandusi, lisaks taimekaitsekeskus ning õunapuude sordiaretuskeskus. Kuna ekskursioonid taimekaitse ja õunanduse valdkonda leidsid jällegi aset pärastlõunasel ajal, langes põhirõhk veinitööstusele. Oo! Täismäng! Alates kõikvõimalikest masinatest, mis on reeglina suured ja läikivad, asuvad koledas ruumis ja ei avalda muud muljet peale mõõtmete, kuni tõeliste ilupiltideni! Laimburg toodab veini uurimiseesmärgil alates poolest liitrist kuni 50 liitrini ja "labori" hoiuruum oli ütlemata kena! Seekord spioone ei kardetud, nii et saan teiegagi jagada!

Kes üksinda terve pudeli veini ära joob... (Kivipallur)

See on päris naljakas vaatepilt, kui astud keemialaborisse, kus tehakse tipp-tasemel analüüse ja terve ruum on veinipudeleid täis! Ei mingeid kemikaalipurke või lõputult kolbe, ei, selle asemel on laudadel veinipudelid!!! Koomika! Labor oli ise muidugi vinge, teevad päris täppistööd, sest eks veinitegu ole ju suur kunst!

Kui öeldakse "veinikelder", siis pole mõtet kujutada ette väikest armsat mätta alla peidetud panipaika. Selle asemel tuleb silme ette manada üüratu kaljusse raitud ruumirägastik lõputute ja lõputute veinivaatidega! Vau-efekt garanteeritud!

 Punane

Tegime keldrile ja kogu veinitootmisele ringi peale, saime hirmus palju targemaks ja jõudsime ruumi, mida salaja ukse vahelt piilunud olime. Suur kaljusaal pika laua ja piduliku kujundusega. Nägi tõeliselt uhke välja ja, ennäe-imet, meid palutigi lauda, sest kes siis ometi veinikeldrist veini joomata ära läheb! Degusteerimiseks pakuti kohalikke valget, kerget punast ja tummist punast, mis pidavat kõik olema äratuntavalt Süd-Tiroli maitsega. Mina suur veiniekspert (olen siiski läbinud tubli koolituse Kertu sünnipäeva ajast) võin täheldada, et valge oli väga marjane, kergel punasel oli karamelli lõhn ja suhteliselt olematu maitse, viimane punane oli väga aromaatne ja mingi tugeva aktsendiga, mida ei õnnestu sõnastada. Küllap see oli see Süd-Tirol!

Pika laua elevus

Veinikelder ja teised Laimburgi uurimisalad olid küll vahvad, kuid kahvatusid siiski tänase ekskursiooni kõrval Darbo moosivabrikusse! Võite ette kujutada, milline hõng kaasneb veinitööstusega, aga mõelge nüüd moosikeetmise peale!!! Need inimesed töötavad seal päevast päeva karamellilõhnas, oo, mõnu! Darbo (nagu ma täna teada sain) on Austria moosituru vaieldamatu liider ja kõva tegija ka mee ning siirupi tootmises. Kuigi suurte saladuste tõttu pilte teha jälle ei tohtinud, võeti meid siiski ütlemata lahkelt vastu ja tehti kogu tootmisele tiir peale. Saime näha, millisest suurest masinast marjad "potti" kukuvad, kus neid moosiks keedetakse, kuidas moos eeltöödeldud purkidesse jõuab, viimased kaanetatakse, sildistatakse ja pakendatakse. Tootmisruum nägi jälle välja nagu tehas, mürises ja ei pakkunud muud emotsiooni peale meeldiva lõhna ja vaatepildi, kuidas moosipurgid mööda linti edasi sõidavad.

Kuna Darbo kaubamärk on kvaliteet ja enamus tooteid tehakse looduspuhtalt (naturrein), siis pööratakse suurt rõhku moosi keemilistele, mikrobioloogilistele ja organoleptilistele omadustele. Tuleb märkida, et veinipudelid laboris tundusid juba veidi omamoodi, kuid moosilabor on ju midagi unistuslikku! Ja see lõhn!!! Üks labor oli puhtalt keemilisteks analüüsideks, teises aga tehti mikrobioloogilisi uuringuid. Lisaks peavad kõik Darbo töötajad mitu korda kuus läbima tootedegusteerimise, et neil ikka see õige firmamaitse suus püsiks ja nad teaks, mille poole püüelda. Oh, olin täiega sillas! Moosimikrobioloogia!!! Sõnulseletamatult kihvt kooslus! Lisaks kõikidele ilusatele lõhnamälestustele ja elamustele saime Darbost kaasa ka äärmiselt tudengisõbraliku pakikese moosi, siirupi, mee ja teega! Mida veel tahta! (PS: kogu tootmine on küll väga "puhas", ent toormaterjalile samasuguseid nõudeid ei kehtestata. Seega ei tasuks kogu seda naturrein teemat üle tähtsustada, mida firma siiski loomulikult teeb!)

Pärastlõunane oi-ma-enam-ei-jaksa sessioon möödus sedakorda Rotholzi juustukojas. Sealsed tegelased olid ütlemata põhjalikud ja ma polnud sugugi ainus, kes iga uue ruumiga aina rohkem ja rohkem kustus. Lõpuni vastupidamine tasus end siiski ära, sest jõudsime masinate juurest juusturiiulite vahele (mõnus moosilõhn asendus oi-kui-vastiku aroomiga), mis iseenesest on juba ilus vaatepilt. Pärast juhiti meid aga pisikesse tuppa ja saime jälle degusteerida. Juustusorte juba jagus ja kõikidel polnudki austrialikult imelikku mekki juures (kuigi siiski enamustel). Naljaka tõdemusena pean märkima, et kõige paremini meeldib mulle parmesan ja seda suurte ampsudena! Kuna juustu oli rohkem kui sööjaid, pakiti meile kõigile veel toidupoolist koju kaasa. On vast tudengisõbralik mõtlemine!

Nüüd pean ühe päeva pausi (pöördun tagasi teoreetiliste teadmiste juude), et siis reedel uue hooga lihuniku juurde ja õllekotta minna!